Sajandeid on inimesed imetlenud üht muljetavaldavamat loodusnähtust – virmalisi. 2025. aasta 11. novembril said Ameerika Ühendriikide elanikud neid näha isegi lõunapoolsetes osariikides. See värviline tants taevalaotuses on mitte ainult haruldane, vaid ka saladuslik.
Värvide tants talvises taevas
Virmalised üllatavad oma erksate punaste, roheliste ja violetsete toonidega. See nähtus on eriti silmapaistev just külmal aastaajal, kui öötaevas on kõige pimedam. Pole ime, et miljonid inimesed sõidavad põhja poole üksnes selleks, et seda imelist vaatepilti oma silmaga näha.
Sel aastal võivad virmalised taas sagedamini ilmuda ning tähevaatlejad ootavad seda juba kannatamatult. Loodus lummab sellega, et iga virmaliste lainetus on veidi erinev. Isegi need, kes on neid korduvalt näinud, kinnitavad, et virmalised suudavad alati uuesti üllatada ja jätta kustumatu mulje.
Muistsed uskumused ja esimesed teaduslikud selgitused
Enne nüüdisaegse teaduse teket püüdsid inimesed virmalisi selgitada oma kujutlusvõime abil. Mõnes kultuuris arvati, et need tuled on hingede tee teispoolsusesse. Teised uskusid, et tegemist on taevas peegelduvate võitlevate vaimudega.
Hiljem tulid esimesed ratsionaalsed katsed virmaliste päritolu seletada. Varased teadlased oletasid, et nähtuse põhjustab päikesevalguse peegeldumine jääst kattunud maa-aladelt. See teooria püsis mõnda aega, kuni hakati põhjalikumalt uurima keerulisemaid atmosfääriprotsesse.
1619. aastal andis Galileo Galilei sellele nähtusele nime aurora borealis. Ta eksis küll, arvates, et tegu on üksnes päikesekiirte peegeldumisega, kuid nimi on siiski tänaseni kasutusel. Alles hilisemad uuringud paljastasid virmaliste tõelise värvilise päritolu.
Kuidas virmalised tegelikult tekivad?
Kaasaegsed teadlased on ühel meelel, et virmalisi põhjustavad elektrilaenguga Päikese osakeste vood, mis põrkuvad Maa atmosfääri aatomitega. Nende kokkupõrgete käigus eraldub energia, mis paistab meile värvilise valgusena. Tänu Maa magnetvälja omadustele toimub see peamiselt pooluste läheduses.
2008. aastal kinnitasid uurijad, et võtmeroll on magnetvälja jõujoonte ümberlülitumisel. Kui magnetväli jõuab kriitilise piirini, toimub äkiline „väljalangemine“, mis kiirendab plasmat. Selliste muutuste tulemusel syttivad virmalised taevas peaaegu hetkega.
Need energiavälgatused loovad justkui tantsiva valgusmängu, mis võib kuju võtta roheliste, violetsete või punaste kiirtena. Täpne värvigamma sõltub sellest, millised aatomid Päikese osakestega kokku põrkuvad ja kui palju energiat seejuures vabaneb.
Kus ja millal on virmalisi kõige parem vaadelda?
Virmalised on kõige eredamad talvel, kui ööd on pikad ja pimedad. Kuigi enamasti seostatakse nähtust Põhja-Jäämere ümbrusega, esineb ka lõunapoolseid virmalisi. Veelgi enam – aurorasid on täheldatud isegi teistel planeetidel.
Parimateks paikadeks virmaliste vaatlemisel peetakse Islandit, Norrat, Rootsit, Soomet, Gröönimaad, Põhja-Kanadat ja Alaskat. Mõnikord laiuvad virmalised aga palju lõuna poole ja muutuvad ootamatuks elamuseks tuhandetele inimestele.
Virmaliste pildistamiseks tasub end veidi ette valmistada ning kasutada telefoni öist režiimi. Isegi nõrk virmaline võib fotol palju eredamalt esile tulla kui palja silmaga vaadates. Nii et võib-olla õnnestub ka sinul juba lähiajal seda erakordset looduseimet öötaevas näha ja jäädvustada.
