Mõni aastakümme tagasi leiti Etioopiast salapärased luud, mis on tänaseni pakkunud teadlastele hulgaliselt mõistatusi. Need jäänused kuulusid olenditele, keda nimetatakse ardipiteekusteks ja kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Pikka aega ei olnud selge, kas nad olid inimesele või inimahvidele lähedasemad, kuni uued uuringud tõid sellesse küsimusse rohkem selgust.
Ardipiteekuse jalalaba – elu nii maal kui puudel
Viimased uuringud on näidanud, et ardipiteekuse jalalaba ehitus ühendas omadusi, mis sobisid nii maapinnal kõndimiseks kui ka puudel liikumiseks. See viitab, et nad võisid olla vahevormiks inimese ja ahvide vahel. Need tulemused on muutnud varasemat arusaama, nagu oleks inimene otse ahvidest pärinenud.
Teadlased uurisid kahte võtmetähtsusega jalaluu osa – pöialuud (talus) ja kannaluud (calcaneus). Need väikesed, kuid olulised luud aitavad mõista, kuidas muistsetel olenditel liikumine toimus. Analüüs näitas, et ardipiteekused olid võimelised kõndima kahel jalal, kuid samas ronima osavalt puudel.
Ardi – emane isend, kes tõi pöörde teadusesse
1994. aastal avastati peaaegu täielik emase ardipiteekuse skelett, millele anti nimi Ardi. Ta kaalus umbes viiskümmend kilogrammi ja elas üle nelja miljoni aasta tagasi. Kuigi tema aju oli väike, sarnanedes ahvi ajuga, näitasid teised luud mitmeid inimesele omaseid jooni.
Ardil oli tugev vaagen, käed ja jalad, mis said aluseks uutele järeldustele inimese evolutsiooni kohta. Uuringud näitasid, et ta kõndis sirgelt, kuid tema jalg jäi osaliselt ahvile sarnaseks – haarava tallaga. Selline jalalaba võimaldas tal nii puude otsa ronida kui ka maapinnal liikuda, justkui oleks loodus loonud universaalse liikuja.
See joon meenutab mõne Ameerika ahviliigi käitumist: nad suudavad aeg-ajalt käia kahel jalal, säilitades samas võime tugevasti haarata ja rippuda. See näitab, et sarnased omadused võivad evolutsioonis tekkida iseseisvalt, nagu kasutaks loodus edukat „mudelit“ eri paikades ja aegadel uuesti.
Evolutsiooni mõistatus avaneb uues valguses
Uuringud näitavad, et ardipiteekuse jalalaba meenutas nii šimpansi ja gorilla jalga, kuid samal ajal eristus neist oluliste tunnuste poolest. See tähendab, et inimese arenguliin ei lähtunud tänapäeva ahvidest, vaid ühisest esiisast, kes suutis liikuda nii maapinnal kui puudel.
Teadlane Tomas Prang rõhutab, et šimpansid ja gorillad ei ole inimese „otsekohesed esivanemad“, vaid meie evolutsioonilised sugulased. Inimese areng toimus eraldi haruna, kui ühine esiisa hakkas tegema esimesi samme kahel jalal.
See avastus muudab oluliselt arusaama inimese päritolust. Sirge „ahvist inimeseks“ ahel asendub keeruka harulise võrgustikuga, milles ardipiteekustel on oluline roll. Nad olid olendid, kes ühendasid kaks maailma – maa ja puud – ning kujunesid üheks oluliseks lüliks meie liigi kujunemise loos.
