Kuigi Leedu on olnud NATO liige juba üle kahekümne aasta, närib osa ühiskonnast endiselt kahtlus: kas allianss tõesti kaitseks meie riiki, kui tekiks tõsine oht?
Ühismeedias, avalikes aruteludes ja ka erat vestlustes leidub endiselt inimesi, kes ütlevad: „Paberil kõlab kõik ilusasti, aga kas päriselus oleks keegi valmis meie pärast verd valama?“
NATO 5. artikkel – süda, mis ei käivitu automaatselt
NATO tuumaks on Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel, mille järgi ühe liikmesriigi ründamist käsitletakse rünnakuna kõigi vastu. See ei tähenda siiski automaatset sõja väljakuulutamist.
Iga riik otsustab ise, kuidas reageerida – kas diplomaatiliselt, logistilise toetuse või sõjalise jõuga. Just siin tekivadki tõlgendused ja kõhklused: kas kõik liikmesriigid oleksid valmis kõhkluseta oma sõdureid saatma, kui rünnataks Leedut?
Ajaloolised näited: lootust ja küsimusi üheskoos
Kui 2001. aastal rünnati USA-d, aktiveeris NATO esimest korda 5. artikli. Ent see ei olnud sõda Euroopas, vaid globaalne terrorioht.
Ukraina näide on vastupidine: riik ei ole NATO liige, kuid saab sellegipoolest märkimisväärset sõjalist ja finantsabi. See tekitab Leedus küsimuse: kui meie oleksime samas olukorras, kas abi oleks samasugune – või veelgi otsesem?
Kas Ameerika, Saksamaa või Prantsusmaa sõdurid oleksid valmis võitlema Šiauliai või Raseiniai pärast? See küsimus kõlab paljude peas, kuigi sellele vastab osaliselt juba praegune tegelikkus.
Liitlaste väed Leedus – nähtav, aga kas piisav märk?
Leedus on täna füüsiliselt kohal NATO liitlasväed. See on käegakatsutav tõend, et allianss arvestab meiega ja et julgeolek pole vaid paberil kirjas lubadus.
Samas küsivad paljud: kas need mõned tuhanded sõdurid suudaksid peatada suurema sõjalise ohu, kui see ilmneks ootamatult? Ja kui täiendavad jõud teistest riikidest jõuaksid kohale alles mõne aja pärast, kas meil jätkuks selleks ajaks vastupidamist?
Ebaturvalisuse juured pole ainult sõjalised
Ühiskonna usaldamatus ei sünni alati loogilistest argumentidest, vaid sageli emotsioonidest. Infosõda, vandenõuteooriad ja propaganda püüavad järjekindlalt sisendada mõtet, et Leedu olevat üksi, väike ja kellelegi ebaoluline.
Nii tekitatakse abitus- ja lootusetusetunnet, mis paraku mõjutab vahel isegi haritud ja siiralt isamaalisi inimesi.
Usaldus NATO vastu algab meist endist
Tugev side NATO-ga on oluline, kuid veelgi tähtsam on leedu inimeste endi veendumus, et me ei ole üksi. See usk ei tohi rajada end illusioonidele, vaid teadmisele:
- kuidas toimib kollektiivne kaitse;
- millised ohud on tegelikult reaalsed;
- milline on meie roll ja tähendus geopoliitikas.
Vaja on mitte üksnes lootust, vaid ka kriitilist mõtlemist, oskust ära tunda manipulatsioone ning valmisolekut – mitte ainult kaitseväes, vaid ka kogu ühiskonnas.
NATO pole loits, vaid kokkulepe
NATO ei ole võlusõna, mis üksinda meid päästab. See on ühine kokkulepe, mille tõhusus sõltub mitte ainult Brüsselist või Washingtonist, vaid ka meist endist.
Mida rohkem <stronghindame iseenda tähtsust ja vastutust, seda tõsisemalt võtavad meid ka liitlased. Ning lõpuks taandub küsimus „Kas nad meid kaitseksid?“ ka millelegi muule:
Kas meie ise usume, et oleme kaitset väärt – ning oleme valmis ise oma kaitsele õla alla panema?
