Šotimaal avastas teadlaste poolt rabav leid – välja surnud loom, kes ühendab endas nii madude kui ka sisalike tunnuseid. See olend, nimega Breugnathair elgolensis, elas umbes 167 miljonit aastat tagasi keskjura ajastul ning oli ligikaudu kassi kasvu.
Võti tänapäevaste madude päritolu mõistmiseks
Teadlased usuvad, et tegemist võis olla ühe olulisema lüliga arusaamisel, kuidas evolutsiooni käigus kujunesid välja tänapäevased maod. Briti saari peetakse juba ammu oluliseks piirkonnaks madude päritolu uurimisel.
Just sealt on leitud ka varasemaid olulisi fossiile, näiteks Eophis, mida peetakse üheks esimeseks teadaolevaks madude eellaseks. Uus leid Šotimaa Skye saarelt näitab, et madude areng ei olnud sugugi lihtne ega sirgjooneline protsess – see kulges keerukalt, kui erinevad roomajate rühmad arenesid samaaegselt välja sarnaste tunnustega.
Vihje veelgi vanematele madu-taolistele roomajatele
See avastus viitab, et muistsetel aegadel võisid madu-sarnaste omadustega roomajad eksisteerida palju varem, kui seni arvati. See tähendab, et loodus „katsetas” kaua, enne kui tekkisid esimesed tõelised maod – jalutud, kuid jahtimiseks erakordselt hästi kohastunud loomad.
Kummaline roomaja Šotimaalt
Breugnathair elgolensis leiti Šotimaa Skye saare kivimikihtidest, piirkonnast, kus miljonite aastate eest kohtusid mere- ja maismaaökosüsteemid. Seal elas mitmesuguseid loomi, nende seas ka see kiskjalik roomaja.
Arvatakse, et ta kuulus väljasurnud rühma Parviraptoridae, kelle esindajad elasid nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. See roomajate rühm peetakse üheks varaseks „haruks”, millest võisid maod välja areneda.
Samas leiavad mitmed teadlased, et need loomad arenesid iseseisvalt ning omandasid madu-sarnased tunnused juhusliku sarnase arengu (konvergentse evolutsiooni) tulemusena. Sarnast nähtust näeme ka tänapäeval – näiteks jalutud sisalikud meenutavad väliselt madusid, kuid pole nendega lähedalt sugulased.
Ei ole lihtsalt madude eellane, vaid evolutsiooniline mõistatus
Kuigi esmapilgul näib see loom olevat varane madu, ei tähenda see, et ta oli otsene tänapäevaste madude esivanem. Tema kehal olid täielikult välja arenenud jalad, kuid lõualuud ja hambad meenutasid tänapäevaseid pitone.
Selline ehitus võimaldas tal jahtida väikseid imetajaid ja teisi roomajaid. Loom oli ligikaudu 40 sentimeetrit pikk ning teadlaste hinnangul üks suuremaid kiskjaid oma ökosüsteemis. Tema hambad olid kõverad ja teravad, ideaalselt kohastunud saagi kinni hoidmiseks.
Erinevalt päris madudest oli Breugnathairil siiski neli tugevat jäset, mistõttu peetaksegi teda üheks võimalikuks vahevormiks sisalike ja madude vahel.
Mis loom ta õigupoolest oli?
Uurimusi läbi viinud Ameerika Loodusloomuuseumi teadlaste sõnul oli sellel roomajal madu-sarnane lõualuu ehitus, kuid mitmes mõttes jäi ta siiski üsna primitiivseks. See näitab, et madude evolutsioon ei olnud sirgjooneline arengutee, vaid keeruline protsess, kus mitme eri rühma loomad arenesid üksteisest sõltumatult välja sarnaste omadustega.
Sellepärast saigi uus leid nimeks Breugnathair, mis šoti gaeli keeles tähendab „vale madu”. Nimi kirjeldab täpselt looma olemust – ta oli küll muistne roomaja, kuid samas elav tõestus sellest, et evolutsioon katsetab sageli erinevaid lahendusi, enne kui „leiab” kõige edukama.
Tükk suurest evolutsioonimõistatusest
Uus fossiil annab teadusele veel ühe olulise pusletüki, mis aitab paremini mõista, kuidas lihtsatest sisalike-sarnastest roomajatest arenesid miljonite aastate jooksul välja tänapäevased maod – ühed edukaimad kiskjad kogu Maal.
