James Webbi kosmoseteleskoobi värskeimad fotod on paljastanud muljet avaldava taevasteatri – Punase Ämbliku udu, ametliku nimega NGC 6537. Seda objekti on jäädvustatud enneolematu detailsusega: näha on laienevaid gaasilisi „jalgu“, helendavat tuuma ja võib-olla isegi peidetud kaaslast udu südames.
NGC 6537 on üks keerukamaid ja muljetavaldavamaid teadaolevaid planetaarudu, mis aitab teadlastel uurida tähe elu viimaseid etappe. See objekt on kantud Uude Üldkataloogi (New General Catalogue) 6537. numbrina. Teda nimetatakse planetaaruduks, kuigi sellel ei ole planeetidega tegelikult mingit seost.
Sellised struktuurid tekivad siis, kui Päikese-sarnased tähed jõuavad oma elutsükli lõppu. Kui tuumas saab otsa tuumakütus, paisub täht punaseks hiidtäheks ning heidab lõpuks minema oma välimised gaasikihid, paljastades tulikuuma tuuma. Ultraviolettkiirgus sellest tuumast paneb laiali paiskunud gaasid helendama ning loob erakordselt kauneid, hõõguvaid kujundeid.
Tähe elu lõpu lühike, kuid kaunis peatükk
Planetaarudud on lühiealised nähtused, kestes vaid mõnikümmend tuhat aastat. Pärast seda jahtub ja hääbub täht aegamisi, jättes endast maha ainult valge kääbuse. Ent selle lühikese perioodi jooksul loob loodus hingematvalt ilusaid vaatepilte.
James Webbi teleskoobi infrapunakaamera NIRCam võimaldab Punast Ämbliku udu vaadelda täiesti uuest vaatenurgast, paljastades peened tolmustruktuurid, mis seni olid nähtamatud. Kui Hubble’i teleskoop näitas udu keskset tähte nõrga sinaka täpina, siis Webbi piltidel hõõgub see sügava punasena, ümbritsetuna tulisest tolmupilvest. Arvatakse, et see tolm moodustab tähe ümber ketta, mida palja silmaga näha ei ole, kuid mis kiirgab tugevalt infrapunases lainepiirkonnas.
Peidetud kaaslane ja sümmeetriline ilu
Kuigi nähtav on vaid üks täht, viitavad uutele andmetele, et seda võib saata varjatud kaaslane. Seda oletust toetab udu iseloomulik kuju – liivakella meenutav struktuur kokkusurutud keskosa ja laiade otstega, mis tekib sageli kaksiktähtede süsteemides.
Sarnaseid mustreid on nähtud ka teistes planetaarududes, näiteks Lille- või Liblikauhus, kus teine täht kujundab keerukaid gaasivooge. Üks Punase Ämbliku udu kõige muljetavaldavamaid jooni on selle nn „jalad“.
Need on hiiglaslikud, kuni kolme valgusaasta pikkused gaasistruktuurid, mis paistavad piltidel sinaka toonina. Need koosnevad molekulaarsest vesinikust, ning James Webbi teleskoop on esmakordselt jäädvustanud nende täieliku ulatuse, näidates, et tegemist on mulliliste, ruumiliste moodustistega, mis on tekkinud aastatuhandeid kestnud gaasipurske tulemusel.
Süttiv energia tähe südames
Udu keskmes toimuvad endiselt muljet avaldavad protsessid. Seal nähtav piklik violetne S-kujuline joon tähistab piirkonda, kust tähe tuumast paiskuvad välja kiired ioniseeritud raua joavood. Need kokkupõrked varem väljutatud gaasiga tekitavad lainesarnaseid mustreid, mis annavad kogu udustruktuurile dünaamilise, elava ilme.
Need vaatlused on osa rahvusvahelisest uurimisprojektist, mida juhib J. Kastner. Projekti eesmärk on mõista, kuidas tähepursked ja gaasivood kujundavad selliseid sümmeetrilisi, kaheharulisi struktuure.
Pilguheit meie Päikese tulevikku
Punase Ämbliku udu ei ole üksnes teaduslik avastus, vaid ka pilguheit meie enda tulevikku. Sarnane saatus ootab ka Päikest mõne miljardi aasta pärast, kui tema tuumakütus saab otsa ja ta heidab minema välised kihid. Sellised vaatlused aitavad teadlastel paremini mõista, kuidas tähed ei lahku lavalt vaikselt, vaid hiilgavalt, jättes kosmosesse helendavaid „kunstiteoseid“, mida meie saame täna näha James Webbi teleskoobi silmade läbi.
