Tänulikkus argipäevas: lihtsad viisid, kuidas märgata head ka siis, kui päev on väsitav

Räägitakse, et tänulik meel teeb elu kergemaks. Tegelikkus on aga sageli teistsugune: kiired hommikud, ummikud, mure arvetega ja väsimus õhtul ei tekita just erilist tänutunnet. Ometi on just nendel päevadel väikestel hetkedel ja märkamisel kõige suurem kaal.

Tänulikkus ei pea olema pidulik rituaal ega pidupäeva tunne. Pisut tähelepanu ja mõned väga lihtsad harjumused võivad muuta selle millekski, mis mahub tavalisse argipäeva, ilma erilise pingutuseta ja ilma võltsilt positiivseks punnitamata.

Miks tänulikkus ei ole lihtsalt “mõtle positiivselt”

Paljude jaoks kõlab tänulikkusest rääkimine nagu üleskutse kõik mured ära unustada. See võib tekitada trotsi: probleemid on päriselt olemas, arved ei maksa ennast ise ja väsimus ei kao lihtsalt seetõttu, et otsustame olla tänulikud.

Tänulikkus ei tähenda, et raskeid tundeid ei tohi olla. Pigem on see oskus näha, et keeruliste asjade kõrval on olemas ka midagi muud. Mitte roosade prillide ettepanek, vaid veidi laiem pilt, kus raskused ei täida kogu kaadrit.

Väikesed asjad, mis on juba olemas

Esimene samm on märgata seda, mis on su elus juba praegu. Mitte seda, mis „peaks“ olema, vaid seda, mis päriselt kohal: soe vesi kraanist, inimene, kellele saab õhtul helistada, naabri tere trepikojas, lemmikkruus köögikapis.

Need on detailid, millele tavaliselt ei mõtle enne, kui need mingil põhjusel kaovad. Teadlik otsus neid aeg-ajalt märgata ei tee probleeme olematuks, kuid annab väikese toetuspunkti, millele saab päeva jooksul mitu korda nõjatuda.

Kolme asja nipp, mis ei võta üle minuti

Üks lihtsamaid viise tänulikkust argipäeva tuua on nii nimetatud kolme asja nipp. Valida võib endale sobiva aja: hommikusöögil, lõunapausil või enne magamaminekut.

Võta hetk ja küsi endalt: mille eest ma praegu tänulik olen? Ütle või kirjuta üles kolm vastust. Need ei pea olema suured saavutused, pigem konkreetsed hetked: soe tee, vaikne kümme minutit üksi, laps, kes kallistas. Kolm väikest asja päevas on juba midagi, mis hakkab ajapikku mõtteviisi mõjutama.

Tänulikkus keerulisel päeval

Mõned päevad on sellised, mil kolme asja nimistut oleks aus nimetada „see, et päev saab varsti läbi“. Sellega pole midagi halba, sest tänulikkus ei pea alati ilus välja nägema. Oluline on lubada endal olla aus.

Sellisel päeval võib aitab küsimus: mis oli täna natukenegi kergem kui oleks võinud olla? Võib-olla pääsesid ühest lisakohustusest, leidsid parkimiskoha lähemalt, liinibuss tuli õigel ajal või sõber saatis sõnumi just siis, kui tuju oli halb.

Tänu väljendamine teistele, mitte ainult enda peas

Tänulikkus muutub tugevamaks, kui see jääb mõtetest väljapoole. Lihtne „aitäh“ võib muuta nii enda kui teise päeva, eriti siis, kui see on konkreetne: „Aitäh, et sa mu kõne vastu võtsid, kuigi sul oli kiire“ või „Mul oli tõesti hea meel, et sa täna nõusid pesid“.

Selline tänu ei pea olema pidulik, see võib olla täiesti argine. Aja jooksul tekib teistega turvalisem ja soojem õhkkond, sest inimesed tunnevad, et neid märgatakse, mitte ainult siis, kui midagi viltu läheb, vaid ka siis, kui nad teevad tavalisi, vajalikke asju.

Pere ja kodu: väike tänu ühises keeles

Pereelus kipuvad tänusõnad vahel kaduma, sest kõik justkui „peavadki“ panustama. Igapäevased teod muutuvad iseenesestmõistetavaks: toidupoe käigud, laste kooliasjade meelespidamine, remonditööd, koristamine.

Võib teha kodus vaikse kokkuleppe: iga päev ütleb iga pereliige vähemalt ühe tänusõna kellelegi teisele. Näiteks õhtusöögi juures või enne, kui igaüks läheb oma tuppa. See ei lahenda tülisid, kuid loob tausta, kus positiivne tagasiside ei ole harv erand.

Tänulikkus iseenda suhtes

Meil on harjumus märgata, mida ei jõudnud teha, milles oleks saanud paremini pingutada või kus teised näivad olevat meist ees. Väga harva ütleme endale: ma tegin täna mõnes asjas päris hästi.

Iga päeva lõpus võib küsida: mis oli täna üks asi, millega ma ise enda puhul rahule jäin? See võib olla midagi väikest, näiteks, et tulid ebamugava telefonikõnega toime või tegid jalutuskäigu, kuigi ilm polnud ahvatlev.

Kui positiivsus hakkab tüütama

On täiesti loomulik, et mõnel hetkel ajab tänulikkusest rääkimine närvi. Eriti siis, kui elus on keeruline periood või kogetud on kaotust. Sellisel ajal võib olla kasu sellest, kui tänulikkuse harjutused korraks kõrvale jätta ja keskenduda lihtsalt toimetulekule.

Kui tundub, et madal tuju, lootusetus või väsimus ei taandu, tasub otsida tuge: rääkida lähedasega või pöörduda spetsialisti poole. Tänulikkus ei ole asendaja nendele kohtadele, kus on vaja professionaalset abi, vaid pigem täiendus ajal, kui põhilised vajadused on enam-vähem kaetud.

Väiksed sammud, mis kogunevad

Tänulik meel ei teki üleöö ega püsi iga päev ühtmoodi tugevana. Aga iga kord, kui märkad midagi head, ütled kellelegi aitäh või tunnustad end väikese edusammu eest, lisandub üks väike kiht rahulikumat suhtumist oma ellu.

Kui see kõik tundub liiga palju, on täiesti piisav alustada ühest mõttest päevas. Üks hea hetk, üks inimene, üks väike leevendus. Üks on alati parem kui mitte midagi ja sellest ühest võib aja jooksul kasvada harjumus, mis hoiab sind tasakaalus ka siis, kui päevad on väsitavad.