Eesti maa-alal peituvad maapõues mitmekümne miljardi euro väärtuses maavarade varud. Liiv, kruus, lubjakivi, savi, dolokivi ja turvas on tööstusele ning riigi heaolule hädavajalikud materjalid, mida leidub paljudes Eesti piirkondades ja isegi suurte linnade lähiümbruses.
Väike pindala, väga suur väärtus
Kuigi detailselt uuritud maardlad ei ole kuigi sagedased ja nende kogupindala moodustab vaid umbes 1,35 protsenti riigi territooriumist, on need äärmiselt väärtuslikud. Hinnangute järgi loob üks detailselt uuritud maardla ruutmeeter 41 korda suurema riikliku vara kui samasuur metsaala.
„Geoloogiateenistuse eelmise aasta finantsaruande järgi on uuritud mineraalvarude väärtus 1,44 miljardit eurot – kuid see on teatud kohas paiknev, veel kasutusele võtmata vara. Pärast maavarade kaevandamist ja töötlemist võib nende väärtus kasvada mitmekümnekordselt,“ selgitab geoloogia-mineraloogia doktor ja geoloogiaettevõtte „GJ Magma“ asutaja Ginutis Juozapavičius.
Eesti olulisemad maavarad
Geoloogi sõnul on Eestis piisavalt peamisi ja enim kasutatavaid maavarasid. Kõige rohkem leidub liiva ja kruusa. Nende detailselt uuritud varu ulatub 962 miljoni kuupmeetrini, mis moodustab ligikaudu 51 protsenti kõigist kasutamiseks kättesaadavatest maavaradest.
Lisaks on meil veel teisigi rikkusi: dolokivi kasutatakse killustiku tootmiseks, lubjakivi, savi ja mergel on vajalikud tsemenditööstuses. Samuti kaevandatakse turvast, mille kasutusala kasvab – seda kasutatakse järjest enam kasvusubstraatide ja teiste aiamullasegude tootmiseks.
Millistes Eesti piirkondades on suurimad maavaravarud?
Maavarade maardlad on riigi territooriumil jaotunud ebavõrdselt. Seda määrab geoloogiline ehitus – millised kivimid ja setted mingis piirkonnas sügavamal maapõues paiknevad.
„Geoloogide poolt detailselt uuritud kõikide mittemetalliliste maavarade kogused varieeruvad omavalitsustes väga tugevalt – mõnes piirkonnas on hinnanguline varu vaid mõni miljon kuupmeetrit, teises aga mitusada miljonit. Kõige rikkalikumate maavaradega omavalitsuste esikümnesse kuuluvad Akmenė, Trakai, Kaunas, Jonava, Pakruojis, Vilniuse linn ja maakond, Varėna, Rokiškis ning Klaipėda piirkond,“ kirjeldab Juozapavičius.
Akmenė kandis leidub rohkesti tsemendi ja lubja tootmiseks vajalikku lubjakivi ja savi. Trakai, Jonava, Vilniuse linna ja maakonna ning Klaipėda piirkondades on rikkalikud ja detailselt uuritud liiva- ja kruusamaardlad.
Pakruojis tegutsevad suurimad dolokivikarjäärid. Kaunase piirkonnas on avastatud ainus anhidriidivaruga maardla, mida saab kaevandada allmaakaevanduse teel. Rokiškis leidub turvast, kruusa, liiva ja dolokivi.
„Kõige rohkem liiva ja kruusa kaevandatakse Trakai, Jonava, Vilniuse, Klaipėda piirkondades ning Vilniuse linnas. Nendes piirkondades paikneb ligikaudu 443 miljonit kuupmeetrit nimetatud maavarasid – see on umbes 54 protsenti kogu riigi liiva- ja kruusavarust,“ lisab teadlane.
Maavarade kaevandamine ja elatustaseme kasv
Juozapavičius rõhutab, et maavarade kasutamine mõjutab otseselt riigi majanduslikku arengut. Mida rohkem suudetakse maapõuevarasid mõistlikult rakendada, seda paremad elu- ja töötingimused luuakse ühiskonnale.
„Eestis tarbiti 2010. aastal maavarasid inimese kohta umbes 3,9 tonni, kuid 2023. aastaks oli see näitaja kasvanud 8,2 tonnini inimese kohta. See peegeldab meie elanike elatustaseme tõusu,“ märgib ta.
Teadlase sõnul ei saa ükski kaasaegne ühiskond toimida maavarasid kasutamata. Kuigi avalikkus seostab maavarade kaevandamist sageli liialdatud hirmupiltidega, tuleb Juozapavičiuse hinnangul mõista, et ressursside mõistlik kasutamine loob uusi töökohti, suurendab piirkondade atraktiivsust investeeringutele ja tugevdab riigi majandust.
Riikliku statistika järgi laekus 2007. aastal maavarade kasutamise eest 2,75 miljonit eurot makse. Viimase viie aasta jooksul on see summa kõikunud 24–29 miljoni euro vahel aastas. Seega on 17 aastaga maavarade kasutamisest laekuvad eelarvetulud kasvanud ligikaudu kümnekordselt.
„Samas on kaevandamisõiguse tasu vaid jäämäe tipp – maavarade kaevandamisega tegelevate ettevõtete tegelik panus kohalikku kogukonda on märksa suurem. Selle tööstusharu eripära on, et tegevus toimub enamasti maapiirkondades, eemal klassikalistest tööstuskeskustest. See tähendab, et kaevandusettevõtted loovad maapiirkondades hulga hästi tasustatud töökohti,“ selgitab geoloog.
Miks on ligipääs maavaradele piiratud?
Kaevandamine on siiski valdkond, mis tekitab ühiskonnas jätkuvalt rohkelt kahtlusi ja hirme. Seetõttu otsivad teadlased ja insenerid pidevalt uusi viise, kuidas ressursse säästlikult ja keskkonda hoidvalt kasutada – leida tasakaal majanduslike huvide ja looduskaitse vahel.
Juozapavičiuse sõnul on praegu reaalselt kasutamiseks kättesaadavad vaid umbes 62 protsenti ehk 1,8 miljardit kuupmeetrit kõigist detailselt uuritud maavaradest. Ülejäänud 38 protsenti, ehk umbes 1,15 miljardit kuupmeetrit, on erinevate keskkonnanõuete ja piirangute tõttu kättesaamatud.
„On loomulik, et uued karjäärid ei saa tekkida <strong;kaitsealadel. Kehtivate õigusaktide järgi võivad ettevõtted küll jätkata kaevandamist nendes kaevandamisalades, mis olid määratletud juba enne kaitseala loomist, kuid karjääride laiendamine nendest piiridest väljapoole, kui sinna jääb juba hiljem moodustatud kaitseala, ei ole lubatud,“ selgitab ta.
Kraastikukaitse ja maavarad
Teine oluline piirang tuleneb riiklikest maastikukaitse põhimõtetest. Eriti väärtuslikel maastikel on reljeefi muutmine keelatud, mistõttu sinna ei tohi rajada karjääre, kuigi teatud infrastruktuuri – näiteks teid või elektriliine – on sinna lubatud ehitada.
Eriti kaitstavate maastike alad hõlmavad umbes 24,3 protsenti riigi territooriumist – see on rohkem kui kõik teised kaitsealad kokku. Just nendel aladel paikneb sageli suur osa liiva- ja kruusamaardlatest.
„Samas moodustavad detailselt uuritud maardlad, mis langevad eriti väärtusliku maastiku piiridesse, vaid umbes 0,01 protsenti kogu maast. Esialgselt uuritud maardlate osakaal on umbes 0,5 protsenti. Maardlate tegelik pindala on seega maastiku üldpinda arvestades väga väike – need on pigem punktobjektid. Küsimus on, kas nii väike pindala võib tõepoolest oluliselt rikkuda väärtuslikku maastikku? Minu arvates on kehtivad piirangud paljuski liialt ettevaatlikud,“ leiab teadlane.
