Kas siis ikkagi tappis mammutid – kas jääaja kliimamuutused, inimeste jaht või hoopis kosmiline katastroof, mille tegelikku ulatust me alles hakkame mõistma? Uued teadusandmed joonistavad välja intrigeeriva ja lausa dramaatilise loo: umbes 13 000 aastat tagasi võis Maa atmosfääris tükkideks lagunenud komeet plahvatada, vabastades tohutu hulga energiat ja paisates kliima kaosesse. Nagu uuringud näitavad, ei pruukinud see sündmus olla ainult mammutite, mastodontide ja teiste jääaja hiiglaste hääbumise põhjus, vaid võis kaasa tuua ka kunagi õitsenud Clovise kultuuri kadumise Põhja-Ameerika arheoloogilisest ainesest.
Kosmilise katastroofi hüpotees kogub taas jõudu
Teadusajakirjas PLOS One avaldatud värske uuring annab erakordselt tugevaid tõendeid nn Noorema Dryase löögi hüpoteesi kasuks. UC Santa Barbara maateaduste emeriitprofessor James Kennett ja tema meeskond leidsid kolmest olulisest Clovise kultuuri leiukohast – Murray Springs Arizonas, Blackwater Draw New Mexicos ja Arlington Canyon California Kanalisaartel – šokeeritud kvartsi.
See mineraal on võtmetähtsusega, sest šokeeritud kvarts tekib vaid äärmusliku kuumuse ja rõhu toimel – tingimustes, mida suudab tekitada üksnes kosmiline löök või atmosfääris plahvatav komeet. Need paigad on arheoloogidele juba ammu tuttavad: just seal on täheldatud megafauna järsku väljasuremist ja Clovise kultuuri kadumist. Veelgi kõnekam on see, et need sündmused langevad ajaliselt kokku Noorema Dryase algusega – ootamatu kliima külmenemisega, mis katkestas viimase jääaja järgselt alanud stabiilse soojenemise ja kestis ligikaudu tuhat aastat.
Kui komeet laguneb ja „taevas süttib“
Teadlaste hinnangul võis umbes 12 800 aastat tagasi Maa kohal liikunud komeet atmosfääris laguneda ja õhus plahvatada. Sedalaadi plahvatused ei toimu maapinnal, vaid kõrgel õhus, kuid eraldavad siiski hiiglasliku energiakoguse. Lööklaine võib hävitada tohutuid maa-alasid, süüdata ulatuslikke tulekahjusid ning paisata atmosfääri suuri koguseid suitsu, tuhka ja tolmu. See omakorda viib temperatuuri järsu languseni, mida nimetatakse „löögitalveks“.
„Teisisõnu, kõik muutus täielikuks kaoseks,“ võttis olukorra kokku Kennett. Atmosfääri paiskunud tolm ja tahm võisid pikaaegselt varjutada päikese, samal ajal kui sulavad jääkilbid põhjustasid lisakõikumisi kliimasüsteemis. Sellistes tingimustes ei suutnud suured jääaja loomad enam hakkama saada ning ka Clovise kultuuri inimesed kaotasid võimaluse oma senist eluviisi jätkata.
Tõendeid on kogutud aastakümneid – nüüd on pilt eriti veenev
Noorema Dryase löögi teooria pole uus, kuid pikka aega puudus sellel otsustav, kõik kokku siduv tõend. Viimase paarikümne aasta jooksul on teadlased kogunud järjest rohkem jälgi, mis osutavad kosmilisele katastroofile.
Olulisemad leitud tõendid:
- Paljudes Põhja-Ameerika ja Euroopa paikades on avastatud nn „must kiht“ – süsinikurikas setete vöönd, mis viitab ulatuslikele tulekahjudele.
- Leitud on haruldasi mineraale nagu plaatina ja iriidium, mis on iseloomulikud komeetidele.
- Tuvastatud on nanoteemante, mis tekivad vaid ülikõrgel temperatuuril.
- Leitud on sulanud metallist mikrosfääre ja mineraale, mis on moodustunud äärmusliku kuumuse toimel ja seejärel uuesti tahkunud.
Kõigest hoolimata puudus seni kõige kõnekam lüli – šokeeritud kvarts. Selle leidmine kolmest eri paigast ühes ja samas geoloogilises kihis ongi olnud just see, mida teadlased aastaid otsisid. Kvartsi deformatsioonid – sealhulgas praod, mis on täitunud sulanud räniga – näitavad, et seda mõjutasid sellised rõhu ja temperatuuri väärtused, mida ei suuda tekitada ei vulkaanilised protsessid ega inimtegevus.
Aga kus on kraater?
Üks levinumaid vastuväiteid kõlab nii: kui toimus kosmiline löök, siis kus on kraater? Vastus on tegelikult lihtsam, kui näib. Hüpoteesi kohaselt komeet ei tabanud otseselt maapinda, vaid plahvatas õhus. Niisuguseid madalal kõrgusel aset leidvaid plahvatusi kutsutakse airburst-ideks ehk õhulöökideks. Need võivad olla nii võimsad, et hävitavad metsi ja süütavad maastikke, kuid ei jäta endast järele löögikaevikut, sest maapinda ei tabagi otsene löök.
Kennetti uurimisrühm kasutas hüdrokoodi modelleerimist – kaasaegset simulatsioonitehnoloogiat, mis võimaldab jäljendada selliste plahvatuste kulgu. Mudelid näitasid, et plahvatuse käigus tekkinud lööklaine suunad ja tugevus vastavad täpselt šokeeritud kvartsi deformatsioonidele, mida välitöödel leiti. Seega pole kraatri puudumine vastuargument – õhus plahvatav komeet jätab endast teistsuguse, kuid sama selge tõendite kombinatsiooni.
Kas mõistatus on nüüd lahendatud?
Teadusmaailmas jätkub arutelu ka edaspidi, kuid uus tõendite kogum – šokeeritud kvarts, nanoteemandid, löögimikrosfäärid, haruldaste mineraalide suurenenud sisaldus ja must kiht – moodustab loogilise ja teaduslikult veenva tervikpildi. See annab alust arvata, et atmosfääris plahvatanud komeet võis olla väga oluline, isegi otsustav tegur, mis tõukas mammutid ja muu megafauna väljasuremisele ning viis samaaegselt Clovise kultuuri järsu hääbumiseni.
On täiesti võimalik, et just siis, kui taevas süttisid tulekerad, algas uus ajajärk Maa ajaloos – ajastu, kuhu jääaja ürgsetel hiiglastel ei olnud enam kohta.
Fotod on illustreerivad. © Canva.
