Umbes 4,5 miljardit aastat tagasi oli noor Maa alles kujunemisjärgus, kui sellesse põrkas hiiglaslik taevakeha. Löök oli sedavõrd võimas, et kosmosesse paiskunud rusupilved koondusid hiljem Kuuks. See sündmus kujunes üheks olulisemaks murdepunktiks meie planeedi ajaloos.
Teadlased on aastakümneid püüdnud mõista, mis oli see salapärane objekt, millele anti nimi Teia. Küsimusi tekitas mitte ainult selle suurus, vaid ka päritolu, sest kokkupõrge muutis kogu varajase Päikesesüsteemi arengut. Nüüd koguneb üha enam tõendeid, et see mõistatus hakkab lõpuks lahenema.
Värsked uuringud pakuvad vastuseid, mis võivad ümber kirjutada meie arusaama sellest, kuidas sündis meie lähim taevanaaber. Need tuginevad Maa ja Kuu aine keemiliste jälgede üksikasjalikule võrdlemisele. Just need jäljed võimaldavad taastada ammu kadunud taevakeha loo.
Isotoopide sõnum suurest kokkupõrkest
Max Plancki instituudi ja Chicago ülikooli teadlased rakendasid uut raua isotoopide analüüsi meetodit. Esimest korda kasutati seda tehnikat Teia päritolu kindlakstegemiseks ja varasemate hüpoteeside kontrollimiseks. Tulemused osutusid sedavõrd veenvateks, et äratasid kohe laialdast tähelepanu teadlaste seas.
Uuringus võrreldi Apolli missioonidega Maale toodud Kuu kivimeid ja Maa enda proove. Selgus, et nende raua isotoopkoostis on peaaegu identne, justkui oleksid mõlemad tekkinud samast ainest. See kinnitas varasemaid vihjeid, mis tulenesid teiste elementide võrdlusest, kuid tekitas ühtlasi uue mõistatuse.
Teia algset „nägu” on raske taastada, sest pärast kokkupõrget segunes selle aine väga põhjalikult Maa mantliga. Seetõttu asusid teadlased omamoodi „tagurpidi rekonstruktsiooni” teele, püüdes segust eristada algseid komponente. Selline lähenemine avas tee palju laiemale keemiliste elementide valikule, mida analüüsis arvesse võtta.
Muud elemendid ja planeetide kujunemine
Lisaks rauale uuriti ka kroomi, molübdeeni ja tsirkooniumi isotoope. Need elemendid seonduvad metalliga erineval määral ja jaotuvad planeetide sisemuses ebavõrdselt. Sellised erinevused aitasid kokku panna tõenäolised stsenaariumid varajase Maa ja Teia koostise kohta.
Iga element jutustab justkui oma loo taevakehade kasvamisest Päikesesüsteemis. Huvitav on seegi, et see jaotumine aitab selgitada, miks sellised metallid nagu kuld on maakoorenapis. Kuld ja teised sarnased metallid kipuvad koonduma planeetide tuumadesse, mistõttu leidub neid pinnal vaid väikestes kogustes.
Kosmiline naabruskond
Arvutused näitavad, et nii Maa kui ka Teia kujunesid valdavalt sisemise Päikesesüsteemi ainetest. Veelgi enam, tõenäoliselt sündis Teia Päikesele isegi lähemal kui Maa. See tähendab, et nende teed olid väga lähestikku juba algusest peale.
Nende teadmiste põhjal võib varajast Maad näha kui eri tüüpi meteoriitide segust tekkinud keha, Teiat aga kui taevakeha, milles oli lisaks seni tundmata ainest. Selline pilt viitab, et sisemine Päikesesüsteem oli palju dünaamilisem ja keerukam, kui seni arvati. Samas jääb endiselt lahtiseks küsimus, mis sundis neid naabreid omavahel kokku põrkama ja millised jõud veel kujundasid meie kosmilist ümbrust.
