Teadlased on registreerinud haruldase ja rabava loodusnähtuse – subduktsioonitsooni, kus üks tektooniline plaat vajub teise alla, kuid on nüüd hakanud aktiivselt pragunema. See protsess toimub Kaskaadia piirkonnas Vancouveri saare lähedal ning pakub ainulaadset võimalust jälgida, kuidas tektoonilised plaadid „surevad“ ja kuidas tekivad uued geoloogilised piirid.
Subduktsioonitsooni lagunemine
Ajakirjas Science Advances avaldatud uuring näitas, et see subduktsioonitsoon laguneb tasapisi tükkideks. Sellised andmed annavad uusi teadmisi Maa kooriku dünaamika kohta ning aitavad paremini mõista, kuidas võib pikemas perspektiivis muutuda maavärinate oht Vaikse ookeani loodeosas.
Luuisiana ülikooli geoloogi Brandon Shucki sõnul on „subduktsioonitsooni lõpp sarnane rongiõnnetusega – see ei peatu järsult, vaid läheb samm-sammult tasakaalust välja ja variseb kokku osade kaupa“.
Uurimiskeskus Vancouveri saare all
Kaskaadia piirkonnas kohtuvad kolm tektoonilist plaati: Juan de Fuca, Explorer ja Põhja-Ameerika plaat. Just siin avastasid teadlased selged märgid, et Juan de Fuca plaat on hakanud pragunema. 2021. aastal toimunud „Cascadia Seismic Imaging“ ekspeditsiooni käigus saadeti uurimislaevalt helilaineid merepõhja suunas ning nende peegeldusi analüüsiti 15 kilomeetri pikkuse andurite ahela abil.
Need andmed paljastasid selged rikkevööndid, mis näitavad, et plaat ei vaju enam alla ühtse tervikuna, vaid murendub lõikudeks. Mõned alad on endiselt seismiliselt aktiivsed, teised aga täiesti vaiksed, justkui oleks osa plaadist juba eraldunud.
Kuidas „sureb“ tektooniline plaat?
Uuring näitab, et plaadi „surm“ toimub etappide kaupa nn episoodiliste murdumiste kaudu. Selle asemel, et plaat puruneks ühe suure järsu lõhestumisega, rebeneb see järk-järgult väiksemateks mikroplaatideks. Neid murdeid käivitavad sageli nihkeliikumisega lõhed – piirkonnad, kus plaadid libisevad üksteise suhtes nagu käärid, mis aegamisi „välja lõikavad“ eraldiseisvaid plaaditükke.
Iga selline pragunemisprotsess võib kesta miljoneid aastaid, kuid lõpuks peatavad need täielikult subduktsiooni. See seletab, miks Maa geoloogilisest ajaloost leitakse eraldi seisvaid, justkui „unustatud“ plaadifragmentide jäänuseid, näiteks Baja California piirkonnas, kus kunagi asus hiiglaslik Faralloni plaat.
Uus vaatenurk planeedi tulevikule
Need avastused aitavad paremini mõista, et Maa pinnakiht on pidevas muutumises: kui üks plaat „sureb“, tekivad selle asemele uued piirid ning mantlist kerkiv kuumus kujundab uusi vulkaane. Shucki sõnul on see „aeglane, kuid järjekindel protsess, mis peegeldab miljoneid aastaid kestvat planeedi uuenemist“.
Praegu uurivad teadlased, kas uued lõhed võivad mõjutada tulevaste maavärinate iseloomu Kaskaadia piirkonnas. Inimeste jaoks otsene oht lähiaastatel ei muutu, kuid piirkond jääb siiski üheks maailma seismiliselt aktiivseimaks vööndiks.
Maa kooriku elutsükkel
See avastus annab harukordse võimaluse jälgida elavat geoloogilist protsessi – kuidas tektoonilised plaadid lagunevad ja kuidas nende asemele kujunevad uued Maa pinna kontuurid. Sellised protsessid võivad aidata selgitada ka mineviku nähtusi, näiteks ootamatuid vulkanismi puhangud või kadunud merealasid.
Teadlaste sõnul on see justkui Maa „hingamise“ jälgimine: üks plaat vajub ja laguneb, teine sünnib selle jäänustest. Nii meenutab see meile, et meie planeet on pidevas liikumises ja muutumises ega ole kunagi täiesti rahulik.
