NASA missiooni „OSIRIS-REx“ poolt Maale toodud asteroidi Bennu proovid on avanud uue vaateakna elu tekkeloole. Teadlased on neis avastanud ainete kogumi, mida peetakse bioloogilise elu sünniks hädavajalikuks. See tugevdab ideed, et Bennu-sugused taevakehad võisid noorele Maale toimetada elu jaoks võtmetähtsusega keemilisi ühendeid.
Kui kapsel 2023. aasta septembris Utah’ kõrbealale maandus ja avati, leiti kosmilisest tolmust rohkesti süsinikku ning savimineraalidesse lõksu jäänud vett. Suurimaks üllatuseks osutus aga hoopis keerukam ja täpsem keemiline signatuur, mis viitab palju mitmekesisematele protsessidele. Need leiud on üks seni selgemaid tõendeid selle kohta, et asteroidid võisid toimida omamoodi keemiliste „kiirkulleritena“.
Varane Päikesesüsteem ja „esialgne keemiasupp“
Teadlaste hinnangul pommitasid Maad Päikesesüsteemi varases arengujärgus süsiniku- ja veerikkad kehad. Kui need tõid endaga kaasa ka bioloogiliselt kasutatavaid ühendeid, võisid nad luua tingimused niinimetatud esialgse keemiasupi tekkeks. Bennu on sisuliselt ajakapsel 4,5 miljardi aasta tagusest ajast, mis talletab tolleaegseid tingimusi ja ainekooslusi.
Fosfori avastamine – elu võtmeelement
Üks muljetavaldavamaid leide Bennu proovides on magneesiumi ja naatriumi fosfaatühend. Fosfaate on varem leitud meteoriitidest, kuid nii lahustuvat ja puhast vormi asteroidiaines pole seni täheldatud. Fosfor on biokeemias kriitilise tähtsusega element, sest:
- ta moodustab DNA ja RNA selgroo;
- osaleb ATP energiavahetuses, mis on rakkude „energiavaluuta“;
- on oluline rakkude membraanide ehituses (fosfolipiidid).
Professor Yoshihiro Furukawa juhitud uurimisrühm tuvastas Bennu proovides ka laia valiku suhkruid. Leiti riboosi, liksoosi, ksüloosi, arabinoosi, galaktoosi ning eriti märkimisväärsena glükoosi. Glükoos on peaaegu kõigi elusolendite ainevahetuse põhikütus, mistõttu on selle olemasolu kosmilises kivimis erakordselt kõnekas.
Kuidas need ühendid said tekkida?
Furukawa selgituse järgi on need suhkrud tõenäoliselt tekkinud reaktsioonides soolastes lahustes, mis sisaldasid formaldehüüdi. See sobitub hästi varasemate leidudega, kus Bennu aines on avastatud soolajälgi ja vihjeid sellele, et asteroidi algne emakeha võis kunagi sisaldada soolase vee kogumeid. Sellised väikesed, ajutised veesilmad oleksid olnud soodne keskkond orgaaniliste ühendite sünteesiks.
Need tulemused toetavad hüpoteesi, et Bennu pärineb iidse veerikka maailma rusudest. Miljardeid aastaid tagasi võis Maad korduvalt tabada asteroid, mis kandis endas vett, süsinikku ja fosfaate. Nende keemiliste „ehituskivide“ korduv toimetamine Maale võis luua aluse esimestele lihtsatele eluvormidele.
Mida see tähendab astrobioloogia jaoks?
Avastused Bennu proovidest on olulised mitte ainult Maa varase ajaloo mõistmiseks, vaid ka astrobioloogia seisukohalt laiemalt. Kui elu tekkeks vajalikud koostisosad suudavad kosmoses püsima jääda ja on Päikesesüsteemis levinud, kasvab tõenäosus, et elu on võinud tekkida ka mujal.
Seetõttu muutuvad eriti põnevateks uurimisobjektideks sellised maailmad nagu Europa (Jupiteri jäine kuu) ja Enceladus (Saturni kuu), millel arvatakse olevat vedela veega ookeanid jääkihi all. Kui Bennu-laadsed keemilised „pakid“ on jõudnud ka neile kehadele, võib see tähendada, et elu ehituskivid on kogu Päikesesüsteemis üllatavalt tavalised.
