Kuigi tänapäeval seostub plii eeskätt tööstuse ja keskkonnareostusega, näitavad uusimad teadusavastused, et inimkonna suhe selle mürgise metalliga sai alguse palju varem, kui kujunes välja arenenud tsivilisatsioon.
Plii jäljed 1,8 miljoni aasta vanustes hammastes
Rahvusvaheline teadlaste rühm avastas plii jääke kuni 1,8 miljoni aasta vanuste hominiidide hammastes. See tähendab, et meie eellased puutusid pliiga kokku juba ammu enne seda, kui saab rääkida kaevandamisest või metallurgiast.
Analüüsides 51 erineva hominiidi – alates australopiteekidest ja parantroopidest kuni varaste Homo-liikmete ja neandertallasteni – hambajäänuseid, selgus, et koguni umbes 73% proovidest näitab selgeid perioodilise pliimõju tunnuseid.

Hambad kui eluloo arhivaarid
Hambad talletavad organismi elukäiku sarnaselt puude aastarõngastele. Plii jätab hammastesse omamoodi „stressijoone“, mis peegeldab metallide omastamist elu eri etappidel.
Looduslikud pliiallikad juba ürgajal
Uuringust selgus, et plii allikaks ei olnud inimtegevus, vaid looduslikud protsessid – vulkaanipursked, metsatulekahjud, geoloogilised muutused. Need suurendasid raskmetallide kontsentratsiooni mullas, vees ja toidus.
Seega hingasid meie eellased pliiosakesi sisse koos vulkaanisuitsuga või sõid seda koos taimede ja loomadega, kuhu raskmetallid loomulikult kuhjusid.
Mürk, mis võis mõjutada aju ja keele arengut
Uurijate kõige huvitavam järeldus on, et kokkupuude pliiga võis kujundada inimese aju ja kõnevõime evolutsiooni.
Laboris kasvatatud inimese ajukoe mudelid ehk niinimetatud miniajud näitasid, et neandertallastel ja varastel Homo-liikmetel oli eriline NOVA1 geeni variant, mis muutis nad pliimõju suhtes tundlikumaks.

Geenid, kõnevõime ja pliitaluvus
See tundlikkus mõjutas negatiivselt FOXP2 geeni – üht olulisemat geeni, mis on seotud inimese võimega rääkida ja kõnest aru saada. Vastupidi, Homo sapiens’el esinev NOVA1 variandiga geen näib pakkuma teatud kaitset pliist tingitud neurotoksilise mõju eest.
Sellest lähtudes pakutakse hüpotees, et just see geneetiline muutus võis võimaldada Homo sapiens’el säilitada paremad suhtlusoskused ka keskkonnas, mis oli täis toksilisi aineid. See on kõnekas näide sellest, kuidas keskkonnarõhk võis kujundada inimese mõistust.
Lead poisoning is usually thought of as a disease of civilisation. Yet it seems to have been common among humanity’s pre-industrial ancestors too https://t.co/dy07RjkslU
— The Economist (@TheEconomist) October 16, 2025
Plii tervisemõjud: teadsime ohtu, kuid mitte selle ajalugu
Tänapäeval on hästi teada, kui ohtlik on plii tervisele – see kahjustab närvisüsteemi, südame-veresoonkonda ja kognitiivseid võimeid. Pliimõjuga seostatakse madalamat IQ-d, käitumisprobleeme ja isegi kuritegevuse sagenemist 20. sajandil.
Kas pliitaluvus andis Homo sapiens’ele eelise?
Kuigi uurimus ei tõesta otseselt, et just plii mõjutas Homo sapiens’e ülekaalu neandertallaste ees, tõstatab see huvitava mõtte: meie võime ellu jääda ja kohaneda mürgise keskkonnaga võis olla üks võtmetegureid, mis aitas kaasa meie levikule üle kogu planeedi.


