Kunagi, isegi kui see kõlab meile nagu kauge ulme, saab Maa peal elu paratamatult otsa. Kuigi inimkond seisab juba praegu silmitsi mitmete väljakutsetega – kliimamuutused, ökoloogilised kriisid, pandeemiad –, on see, mis ootab meie planeeti miljardite aastate pärast, palju sügavam ja lõplikum lõpp.
See ei juhtu inimeste süül, mitte sõdade ega ressursside puuduse tõttu, vaid loomulike kosmiliste protsesside tõttu, mida pole võimalik peatada. Jaapani Teho ülikooli teadlased koostöös NASAga on läbi viinud enneolematu ulatusega modelleerimise.
Superarvutid ennustasid hapniku kadumise
Uurimuses kasutati superarvuteid, et luua üle 400 000 erineva stsenaariumi, kuidas Maa atmosfäär ja kliima tulevikus muutuda võiksid. Kuigi tulemused erinesid detailides, jäi üks järeldus kõikides mudelites samaks – hapnik kaob Maa atmosfäärist. Mitte kohe, mitte järsult, kuid vältimatult.
Kui Päike muutub talumatuks
Selle dramaatilise muutuse peamine ajend on Päike. Meie täht vananeb ja muutub aja jooksul üha kuumemaks. See ei ole miski, mida tunneme homme või ülehomme, kuid väga pika aja jooksul kasvab Päikese kiirgus märgatavalt üle praeguse taseme.
Umbes 1–2 miljardi aasta pärast lööb see muutus Maa kliimasüsteemi tasakaalust välja – vesi hakkab üha kiiremini aurustuma, mis tähendab planeedi järkjärgulist kuivamist. Mida vähemaks jääb vett, seda enam muutub pilvkate, soojus hakkab atmosfääri kogunema ja Maa pinnatemperatuur tõuseb üha kõrgemale.
See vallandab ahelreaktsiooni: kliimamuutused hakkavad pärssima taimede võimet fotosünteesi kaudu energiat toota. Kui taimed enam „hingata” ei suuda, lakkab ka hapniku tootmine. Ilma hapnikuta ei ole elu – vähemalt mitte sellisel kujul, nagu meie seda tunneme.
Tagasipöördumine miljardeid aastaid minevikku
Pärast neid muutusi hakkab Maa atmosfäär meenutama seisundit, mis valitses enne keerukate eluvormide teket – väga kaugel minevikus. Suure tõenäosusega jäävad alles vaid mõned primitiivsed mikroorganismid, mis võivad ellu jääda üksikutes äärmuslikes ökosüsteemides.
Inimeste jaoks oleks selline maailm aga surmav: hingata poleks võimalik, toidu kasvatamine oleks võimatu ning kogu meie tsivilisatsiooni püsimine ei tuleks enam kõne allagi. See ei oleks ellujäämislugu, vaid lõppvaatus kogu planeedi elule.
Üks uuringu autoritest, professor Kazumi Ozaki, rõhutab, et ehkki see puudutab väga kauget tulevikku, on need prognoosid tähtsad juba praegu. Mitte üksnes seepärast, et need näitavad meile Maa paratamatut saatust, vaid ka seetõttu, et panevad küsima: mida tähendab elada ajutises keskkonnas?
Mida tähendab see, et isegi meie koduplaneedil on oma „kehtivusaeg”?
Elu habras olemus
Teadlaste loodud mudelid ei kirjelda lihtsalt hirmutavat tulevikustsenaariumi. Need on meeldetuletus meie kohast universumis. Me eksisteerime väga kitsas ajavahemikus, mil Maa tingimused on elule soodsad – kuid see pole igavene ega iseenesestmõistetav seisund.
Hapnik, mida peame tavaliseks ja igapäevaseks, on tegelikult väga habras ressurss, mille olemasolu sõltub keerukate looduslike süsteemide tasakaalust. Väiksed nihked selles tasakaalus võivad pikas plaanis määrata kogu planeedi tuleviku.
Kuigi meie põlvkond ei pea selliste kosmiliste mastaapidega probleemidega tegelema, on see hea hetk meenutada, et isegi suurimad ja püsivaimad näivad asjad jõuavad kord lõpuni. Maa, Päike ja lõpuks ka universum muutuvad lakkamatult. Meie enda valida on, kas elame nii, nagu kestaks kõik igavesti, või kasutame teadlikult ära iga hetke, mis meile on antud.
Kui järgmisel korral vaatate taevasse, tähtede või päikesetõusu poole, tasub meenutada: see, mida näete, on ajutine. Ja just see ajutisus annabki meie olemasolule erilise, tõelise tähenduse.
