Astronoomiamaailmas avanevad taas uued perspektiivid. Värsked teadlaste arvutused viitavad, et meie Galaktikat, Linnuteed, võib ümbritseda märksa rohkem väikeseid seni märkamatuks jäänud kaasgalaktikaid, kui seni arvati. See ei ole pelgalt hüpotees, vaid teaduslikult põhjendatud oletus, mis tugineb keerukatele arvutisimulatsioonidele ja matemaatilistele mudelitele.
Väikesed ja peaaegu nähtamatud “orvud”
Need galaktikad on erakordselt nõrgalt helendavad, kiirgavad vähe valgust ning on raskesti leitavad isegi tänapäevaste võimsate teleskoopidega. Neid nimetatakse sageli orvugalaktikateks, sest arvatakse, et nad on kaotanud oma tumeaine “ümbrised” – struktuurid, mis muidu aitavad galaktikatel püsida terviklikena ja heledatena. Just seetõttu jäävadki need väikesed galaktikad meie praegusele vaatlustehnikale peaaegu nähtamatuks.
Praegu on teada ligikaudu 60 Linnutee kaasgalaktikat, kuid uued uurimistulemused näitavad, et neid võib olla vähemalt kaks korda rohkem. Mõned teadlased peavad võimalikuks, et tegelik arv võib ulatuda isegi saja või enama galaktikani. See tähendaks, et meie arusaam Linnutee ümbrusest on praegu märkimisväärselt puudulik.
Teoreetilised mudelid kui uurimuse alus
Kogu see idee tugineb nn Lambda külma tumeaine mudelile (ΛCDM). Selle mudeli järgi koosneb Universum valdavalt mitte nähtavast tavalisest ainest, vaid tumeainest ja tumeenergiast. Meile tuttav aine – tähed, planeedid, inimesed ja kõik nähtav – moodustab vaid umbes viis protsenti kogu Universumi ainest.
Selle mudeli kohaselt tekivad galaktikad tumeaine halo keskustes: mida suurem on halo, seda suurem ja võimsam on galaktika. Väiksemad galaktikad muutuvad tavaliselt suuremate kaaslasteks ning tiirlevad nende ümber. Nii peaks ka Linnutee ümber tiirlema rohkelt kääbusgalaktikaid. Ometi ei näe me neid nii palju, kui teooria järgi peaks olema.
Miks me neid ei näe?
Peamine põhjus, miks need galaktikad on siiani meie pilkude eest varjatuks jäänud, on nende äärmiselt nõrk heledus. Lisaks võis neid tugevalt mõjutada Linnutee gravitatsiooniväli, mis on aja jooksul võinud nende tumeaine halod “laiali rebida”. Kaotanud oma gravitatsioonilise tuuma, on need galaktikad muutunud väikesteks, hajusateks ja vaevu märgatavateks objektideks.
Ka arvutisimulatsioonid ei leia neid alati üles, sest praegused tehnoloogilised võimalused ei suuda veel piisavalt täpselt jäljendada nii väikeste struktuuride arengut. Uus meetod, mis põhineb arenenud matemaatilistel võtetel, on aga võimaldanud täpsemalt hinnata, kui palju selliseid galaktikaid võiks tegelikult olemas olla. Tulemused viitavad, et võime leida veel mitu kümmet seni tundmatut kaasgalaktikat.
Mida see tähendab teadusele?
Kui sellised galaktikad tõepoolest avastatakse, oleks see oluline tõendusmaterjal, mis kinnitaks meie praegust arusaama Universumi suuremastaabilisest struktuurist. See suurendaks usaldust kehtivate kosmoloogiliste mudelite vastu ning lubaks täpsemalt prognoosida galaktikate arengut, tähtede tekkimist ja seda, kuidas Universum on alates Suurest Paugust kuni tänaseni muutunud.
Lisaks annaks see teadlastele võimaluse täiustada olemasolevaid simulatsioonimudeleid, milles väikesed struktuurid kipuvad sageli “kaduma”. Samuti saaks paremini uurida, kuidas aja jooksul muutub väikeste galaktikate vastasmõju suurematega, näiteks Linnuteega.
Kas oleme avastusele juba lähedal?
Kuigi praegustest vaatlusvahenditest ei piisa veel kõigi nende pisikeste galaktikate tuvastamiseks, on olukord kiiresti muutumas. Peagi alustavad tööd uued teleskoobid eriti tundlike detektoritega, mis on võimelised avastama ka ülihämarad objektid.
Üks olulisemaid neist on Rubini observatooriumi suurvaatluskamera, mis on juba saanud kätte oma esimese “valguse” – see tähendab, et seade on edukalt katsetatud ning on lähitulevikus valmis alustama ulatuslikke taevavaatlusi. See võimaldab meil piiluda sügavamale ja palju detailsemalt, kui seni võimalik.
On üsna tõenäoline, et juba järgmistel aastatel täieneb meie taeva kaart uute objektidega. Saame lõpuks näha galaktikaid, mis on olnud meie vahetus läheduses kogu aeg, kuid on seni jäänud varjatuks lihtsalt seetõttu, et meil ei olnud piisavalt tundlikke vahendeid, et neid märgata.
