Bolíivia Toro Toro rahvuspargist leitud kivistunud jäljerajad avavad rabava vaate maailma, sellisena nagu see oli umbes seitsekümmend miljonit aastat tagasi. Lõuna-Ameerikat peetakse niigi dinosauruste fossiilide aardelaekaks, kuid see paik paistab silma isegi selles muljetavaldavas kontekstis. Kivisse tardunud liikumine jutustab siin loo ilma sõnadeta, kuid hämmastava täpsusega.
Maailma suurim tuntud dinosauruste jäljekompleks
Olulisemaks avastuseks on tohutu jälgede koondis Carreras Pampa alal, kus on tuvastatud ligikaudu kaheksateist tuhat jalajälge. See on maailma suurim teadaolev dinosauruste jäljekompleks, kus leidub märke nii maismaal liikunud kui ka vees ujunud loomadest. Nii suur jälgede hulk näitab, et siin käis kunagi äärmiselt vilgas elu.
Need jäljed on tähtsad mitte ainult oma hulga, vaid eriti selle poolest, mida need räägivad muistsete loomade käitumisest. Vaatepilt ei meenuta juhuslikku jäljevälja, vaid pigem suunatud käigurada, mida loomad kasutasid korduvalt. Seetõttu võrdlevad teadlased seda paika omamoodi eelajaloolise kiirteega, mööda mida dinosaurused liikusid mööda muistset rannikuala.
Paik, kus aeg on peatunud
Esmapilgul näib Carreras Pampa pind tavalise kiviväljana, kuid tegelikult on see tardunud rannastseen hilisest kriidiajast. Enamik jälgi kuulub teropoodidele – kiskjatele dinosaurustele, kelle kauged järeltulijad on tänapäeva linnud. Jäljed kulgevad peamiselt kahes selgesuunalises vööndis, nagu oleks loomad kõndinud edasi-tagasi mööda muistse järve kallast.
Uuringud näitavad, et selles piirkonnas laius miljonite aastate jooksul madal mageveejärv. Järvepõhja pehme, kaltsiumkarbonaadist rikas settekihi pind talletas iga sammu erakordse täpsusega, olles samas piisavalt tugev, et jäljed mudasse ei vajuks ega kaoks. Hiljem kattusid need kihid uute setetega ning muutusid aegamisi kivimiks – justkui kiviseks mälupalgiks, mis hoiab endas mineviku liikumismustreid.
Jälgede mitmekesisus ja muistse elu pulss
Eriti tähelepanuväärne on jälgede suuruste mitmekesisus – leidub nii väikeste noorloomade õrnu samme kui ka hiiglaslikke jalajälgi, mis võivad ulatuda täiskasvanud inimese pikkuseni. See vihjab sellele, et järvekallast kasutasid eri vanuses loomad ning tõenäoliselt ka terved seltsingud. Teadlased on eristanud üksteist tüüpi maismaajälgi ning mitmeid jälgi, mis viitavad liikumisele vees.
Selline kirevus lubab järeldada, et tegemist polnud juhusliku läbisõidukohaga, vaid püsivalt kasutatud liikumiskoridoriga. Noored ja täiskasvanud dinosaurused kasutasid tõenäoliselt sama rada, otsides toitu või turvalisemaid ületuskohti madalikes. Erinevad jäljetüübid osutavad, et kallast ei kasutanud vaid üks liik, vaid terve kohalik loomakooslus.
Liikumismustrid nagu eelajaloolisel maanteel
Üks Carreras Pampa ainulaadseid jooni on see, et siit on leitud haruldasi jälgi, mis tavaliselt ei säili. Mitme jäljeraja vahel võib näha saba lohisedes tekkinud vagusid, mis on jäänud, kui loomad libisesid või püüdsid mudases pinnases tasakaalu hoida. Lisaks on märgata õrnu jooni, mis on tüüpilised ujuvatele dinosaurustele – nende jalad puudutasid põhja vaid kergelt, jättes pinnasesse peened kriipsud.
Teine silmapaistev omadus on see, et paljud jäljerajad viitavad jooksmisele, mitte aeglasele kõnnile. Sammude vahed vastavad sageli kiirele liikumisele, mis võib olla seotud jahipidamise, ohu eest põgenemise või kiirustava liikumisega toitumisalade vahel. Seetõttu võis see rannariba olla oluline looduslik koridor, mida dinosaurused kasutasid nii regulaarselt, et nende käigurada muutus tõeliseks eelajalooliseks magistraliks.
