Kui joogiklaasis olev jook ei „mäleta“ enam ööd, on riskipiir juba ületatud. Kuigi paljud on sellisest stsenaariumist kuulnud, mõtleb vaid vähesed, et see võib juhtuda nendega endiga või lähedasega. Üks ohtlikumaid nähtusi tänapäeva pidudel muutub ka Eestis üha reaalsemaks – see on GHB, mida sageli kutsutakse vägistamisnarkootikumiks.
See aine, mida pikka aega seostati lääneriikide kriminaalse praktikaga, on kiiresti leidmas teed Ida-Euroopasse. Poolas peeti hiljuti kinni inimesed, kes plaanisid GHB-d pealinna tänavatel levitada, ning Eestis on juba registreeritud juhtumeid, kus inimesed on langenud selle aine ohvriks.
GHB on läbipaistev, lõhnatu ja maitsetu vedelik, mille ainsast tilgast piisab, et muuta inimene täiesti abitusse seisu. Selle mõju on nii tugev, et kannatanul puudub igasugune võimalus end kaitsta.
Tegu ei ole väljamõeldud lugudega, vaid tegelikkusega, millest hakatakse rääkima tavaliselt alles pärast õnnetust. Selline olukord sunnib ümber hindama peokultuuri, turvatunnet ja seda, kui tõsiselt napib ennetust. Klubide töötajad, baarmenid ning isegi turvatöötajad ei tea sageli, kuidas probleemi märgata, mistõttu risk muutub veelgi suuremaks.
Poola näide hoiatab kasvava ohu eest
Varssavi politsei teatas kahe mehe kinnipidamisest, kelle kodudest leiti suur kogus narkootilisi aineid. Nende hulgas oli ka GHB – aine, mida kasutatakse sageli seksuaalseks vägivallaks. Üks meestest oli poolakas, teine ukrainlane, mis näitab, et sellised võrgustikud ei pruugi olla seotud ühe rahvuse ega selge hierarhiaga.
Ametnikud konfiskeerisid narkootikume tuhandete eurode väärtuses. Lisaks GHB-le leiti ka „ecstasy“ ning „clephedrone“, mida kutsutakse ka „vaese mehe kokaiiniks“. Kogu see keemia ei olnud mõeldud isiklikuks tarbimiseks, vaid laialdaseks levitamiseks. Kaalud, tühjad pudelid, sularaha ja isegi võltsitud dokumendid viitavad, et tegu ei olnud juhusliku katsetusega, vaid ette planeeritud tegevusega, millel võinuks olla suur mõju tervele linnale.
Poola võimud rõhutavad, et GHB on eriti ohtlik, sest seda on äärmiselt raske avastada. See imendub kiiresti, ei jäta maitset ega lõhna ning ohver ei mäleta hiljem sageli mitte midagi. Seetõttu jäävad sellised kuriteod sageli uurimata – lihtsalt puuduvad tõendid.
GHB hiilib vaikselt ka Eesti ööellu
Eestis on GHB teema avalikus ruumis alles esile kerkimas, kuid sellest ei piisa. Esimesed hoiatussignaalid on juba kuulda – jutud ootamatust teadvusekaotusest, seletamatutest mälulünkadest pärast pidu, lood, mis lõpevad lausega „mäletan ainult teatud hetkeni“. Need on selged märgid, et probleem läheneb.
Eesti arstid hoiatavad selle aine mõju eest. GHB mõjutab kesknärvisüsteemi, pärsib reflekse ja võib viia isegi eluohtlike seisunditeni. Joove võib kõrvaltvaatajale tunduda kui tavaline väsimus või tugev alkoholiuimas olek, kuid tegelikult on inimene täielikult abitu. Sellist inimest on lihtne klubist välja viia, autosse tõsta või ära kasutada – nii, et ei ümbritsevad ega kannatanu ise midagi ei märka.
Üksikud tunnistused näitavad, et probleem on jõudnud ka Eesti ööellu. Räägitakse juhtumitest, kus tüdrukud on ärganud võõraste kohtade peal, ei mäleta, kuidas nad koju jõudsid, ning tunnevad end haiglaslikult kurnatuna. Kahjuks ei pöördu kõik arsti või politsei poole, mistõttu jääb tegelik ulatus teadmata.
Ennetus – ainus tõeline kaitse GHB vastu
GHB levik ja tarvitamine tekitavad tõsiseid küsimusi nii õiguskaitsele kui ka ühiskonnale laiemalt. See ei ole ainult kriminaalõiguse küsimus – see on ka ühiskondliku vastutuse ja moraali proovikivi. Praegu räägitakse sellest Eestis veel liiga vähe. Puuduvad avalikud teavituskampaaniad, baaritöötajatele ei pakuta spetsiaalset koolitust ning politsei sekkub sageli alles siis, kui kahju on juba sündinud.
Peamine kaitse selle aine eest on teadlikkus. Klubikülastajad peavad oma jooke hoidma silma all, mitte jätma neid järelevalveta ega võtma vastu jooke võõrastelt. Oluline on jälgida ümbritsevaid inimesi ja reageerida, kui keegi kaotab ootamatult orientatsiooni või muutub ebatavaliselt loiuks. Mida rohkem infot ja oskust ohte märgata, seda väiksem on tõenäosus sattuda ohvriks.
Baaride ja klubide omanikud saavad samuti palju ära teha – korraldada koolitusi töötajatele, parandada videovalvet, tihendada koostööd politsei ja kiirabiga. Tõhus on vaid selline süsteem, mis toimib võrguna ja kaitseb inimesi varjatud ohtude eest.
Vaikuse seina taga on päris inimesed
See probleem jääb sageli varju süütunde, häbi või hirmu taha, kuid vaikimine ei lahenda midagi. GHB-st tuleb rääkida valjult ja ausalt. Tuleb jagada kogemusi ja lugusid, sest need võivad päästa kellegi teise. See ei ole nõrkuse märk, vaid julgus avada silmi neile, kes veel midagi ei kahtlusta.
Poola näide näitab selgelt, kui lähedal oht juba on. Eestil on võimalus reageerida enne, kui olukord muutub kontrollimatuks. Mida varem me teemat tõsiselt käsitleme, seda rohkem saame ära hoida. Sest vahel piisab vaid ühest tilgast, et elu ei oleks enam kunagi endine.
