Kui endine Saksamaa liidukantsler Angela Merkel otsustas sel nädalal meenutada vanu aegu ja jagada mõtteid Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse, oli vaevalt võimalik ette näha, millise reaktsiooni see esile kutsub.
Samas pole ka kuigi üllatav, et inimene, kes hoidis aastakümneid Kremliga suhtes pehmet joont, hakkab nüüd näpuga teistele näitama – justkui oleksid Poola ja Balti riigid kunagi takistanud Euroopa Liidul Putiniga kokkuleppele jõudmast. Ning loomulikult seetõttu lõppeski kõik nii, nagu see lõppes.
Ohvrist tehakse süüdlane, Putinist – „mittemõistetud rahutooja“
See on tüüpiline viimasel minutil ümber kirjutatud versioon ajaloost, kus ohvrist saab süüdlane, aga agressorit aastaid hellitanud poliitik muutub tagantjärele „valesti mõistetud taotlusega rahutoojaks“.
Merkeli intervjuus Ungari meediale öeldud lause, et Poola ja Balti riigid blokeerisid ELi ja Venemaa dialoogi enne 2022. aasta sissetungi, vallandas tõelise diplomaatilise pahameelest tingitud tormi. Ja seda igati põhjendatult.
Sikorski mälu on parem kui Merkelil – ja ta tuletas seda valjult meelde
Poola välisminister Radosław Sikorski vastas Merkelile viivitamata, meenutades, et hoiatas juba 2007. aastal Saksamaa valitsust selle eest, kui vastuvõetamatu on Poolale olukord, kus otsuseid tehakse neist üle sõites. Nagu nüüd selgub, ei kuulnud Merkel teda kas üldse või on tal praegu lihtsalt mugav seda unustada.
Sikorski sõnul on Merkeli jutt sellest, et keegi ei protesteerinud „Nord Streami“ vastu, sama tõepärane kui tema praegune katse vastutust teistele lükata. Poola mitte ainult ei protesteerinud, vaid tegi seda valjult, avalikult ja järjekindlalt, vastu seistes Vene gaasitorude ehitamisele, mida peab tänaseks suureks veaks isegi Saksamaa ise.
Balti riigid ei jäänud samuti vastust võlgu
Eesti välisminister Margus Tsahkna kirjutas otse: „Ainus süüdlane selles agressioonis on Venemaa.“ Tema sõnul on Merkeli püüe heita varju Balti riikidele või Poolale mitte ainult jultunud, vaid lihtsalt vale.
Tsahkna tuletas meelde, et tegelik probleem oli Lääne aastatepikkune pimedus Venemaa suhtes – ajal, mil Kreml eiras järjekindlalt rahvusvahelisi reegleid, muutis ähvardused tegudeks ning osa Lääne liidreid klammerdus edasi illusiooni külge, et dialoog lahendab kõik.
Endine Läti peaminister Krišjānis Kariņš ei varjanud oma pahameelt: „On üllatav, et pärast kõike, mis Ukrainas toimunud, mõtleb ta endiselt nii.“ Ta lisas, et tal on hea meel, et praegune Saksamaa liidukantsler Friedrich Merz ei ole Angela Merkel.
Kes siis süüdi on, proua Merkel? Kindlasti mitte need, kes Putini suhtes ettevaatust nõudsid
Intervjuus väitis Angela Merkel, et tegi 2021. aasta juunis koos Prantsuse presidendi Emmanuel Macroniga ettepaneku pidada Venemaaga otseseid EL–Venemaa kõnelusi, sest ta näinud, kuidas Putin eemaldub Minski kokkulepetest. Paraku ei olevat mõned riigid – eelkõige Balti riigid ja Poola – sellega nõustunud.
Just siin tulebki iroonia täielikult välja. Endine liidukantsler, kes hoidis Kremliga aastaid joont „äri nagu tavaliselt“, väidab nüüd: kui me oleksime veel korra rääkinud, oleks Putin ehk ümber mõelnud. Nagu ta oleks kunagi ümber mõelnud pärast kõiki neid jutuajamisi „punastest joontest“, mida Venemaa ületas üksteise järel ilma igasuguste tagajärgedeta.
Süüdistatakse neid, kes hüüdsid: olge ettevaatlikud
Poola regionaalarengu minister Katarzyna Pełczyńska-Nałęcz ei hoidnud intervjuus tagasi teravaid märkusi. Tema sõnul sobivad Merkeli sõnad suurepäraselt Kremlile kasuliku narratiivi raamidesse – justkui oleks kõik olnud teisiti, kui Putiniga oleks rohkem räägitud.
„See on absurdne. Tegelikkuses oleks olukord olnud veelgi hullem,“ rõhutas ta. Põlvili laskumine agressori ees ei ole kunagi olnud tõhus viis julgeoleku tagamiseks.
Isegi mõõdukad tundsid end sunnituna Merkelit parandama
Isegi endine Poola suursaadik USA-s Marek Magierowski püüdis olukorda pehmendada, väites, et meedia olevat Merkeli mõtteid liialdanud. Tema sõnul olevat Merkel lihtsalt märkinud, et Poola ja Balti riigid ei toetanud uut läbirääkimiste formaati, mitte ei süüdistanud neid sõja puhkemises.
Ent ka selline silumine ei aita kuigi palju, kui endine liidukantsler püüab ilmselgelt põgeneda vastutuse eest poliitika eest, mis tugevdas Kremlit majanduslikult ja poliitiliselt terveid aastakümneid.
„Nord Stream“ – meeldetuletus, millest Merkel ometi kinni hoidis
Poola vastuseis „Nord Streami“ projektidele ei olnud teoreetiline. Esimest torujuhet, mis alustas tööd 2011. aastal, kirjeldati kohe kui geopoliitilist Trooja hobust, mille eesmärk oli Ukraina kõrvale jätta ja suurendada Euroopa sõltuvust Vene gaasist. Nagu täna teame, oli see hinnang täiesti täpne.
Ukraina ütleb nüüd otse: Venemaa energiaekspordist saadud raha aitas seda sõda rahastada. Pärast 2022. aasta sissetungi tunnistas isegi Saksamaa, et sõltuvus Vene gaasist oli viga. Kahju ainult, et seda viga esitleti varem strateegilise valikuna – ja üks selle valiku mõjukamaid arhitekte oligi Angela Merkel.
Ajalugu ei arvesta intervjuusid, vaid tagajärgi
Võib-olla oleks Merkelile andeks antud, kui ta oleks öelnud: ma eksisin. Selle asemel valib ta aga tee, kus süüd veeretatakse skeptikute kraesse, justkui oleks nende ettevaatlikkus kahjustanud EL-i ja sundinud Venemaad ründama.
Selline selgitus ei lähe mitte ainult faktidega vastuollu, vaid võtab hääle nendelt, kes hoidsid juba aastaid tähelepanu ohule, mida Putin kujutab.
Kui Putin läks üle tegudeks, mitte kõnelusteks, oli see selge märk, et rahu ei sünni enam kokkulepete kaudu. Ainus tõhus viis tema vastu seista ei olnud uued kohtumised, vaid tugev ja otsustav reaktsioon. Mõnedel liidritel kulus selle mõistmiseks aga tanke, pommitamisi ja tuhandeid hukkunuid.
Merkel võib nüüd küll rääkida, mida tahab, kuid ajalugu on juba kirja pandud. Ning mõnel tuleb sellega elada vaikselt edasi – isegi siis, kui kiusatus on suur end veel kord esitleda valesti mõistetud „rahulembelise vanaemana“.
