Belgia Monsi linna elanikud on seda hetke oodanud kauem, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Sellest, mis pidi algselt saama kaasaegseks kogu regiooni ühendavaks jaamaks, kujunes lõpuks kahekümne aasta pikkune saaga, mida saatsid lubadused, pettumused, kohtuvaidlused ja plahvatuslikult paisunud eelarved. Kuid täna, mil uus Gare de Mons viimaks uksed avab, on linnas valitsevad tunded hoopis teised – vaimustus, uhkus ja isegi aukartus arhitektuuri ees, mida eksperdid nimetavad juba üheks kaunimaks mitte ainult Euroopas, vaid terves maailmas.
Skulptuurne valge jaam, mis meenutab tuleviku linna
Monsi jaam on lumivalge, peaaegu skulptuurne hoone, mille südameks on 165 meetri pikkune ja 15 meetri kõrgune galerii, mis toob meelde futuristlikud linnavisioonid. Avatud metallkonstruktsioonide rütm, rohke klaasi kasutamine ja monumentaalne kuppel loovad valgusmängu, mis justkui soojendab külmi Belgia läänepoolseid õhtuid. Tegemist on maailmakuulsa Hispaania arhitekti Santiago Calatrava tööga – sama looja projektid Valencias on juba ammu saanud kaasaegse arhitektuuri sümboliteks.
Dvadešimne aasta ootus: suured ambitsioonid ja lõputud edasilükkamised
Gare de Monsi ametlik ajalugu algas 2006. aastal, mil rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitis Calatrava projekt. Kõik, mis seejärel toimus, sarnanes aga rohkem infrastruktuurilisele õudusloole kui inspireerivale moderniseerimisprojektile. Seitse aastat pärast projekti heakskiitmist ei toimunud ehitusplatsil sisuliselt midagi – vana jaam lihtsalt ootas vaikselt oma saatust. Alles 2013. aastal algasid tegelikud tööd ning senine hoone lammutati.
Uue kompleksi valmimist lubati algselt 2015. aastaks. Tähtaegadest said aga tühjad lubadused: tehnoloogilised väljakutsed, tarneraskused, juriidilised vaidlused, pidevalt muudetud projekt ning arhitektuursed lahendused, mis vajasid sageli unikaalseid insenertehnilisi võtteid, lükkasid avamise üha edasi. Lõpuks said reisijad uude jaama esimest korda siseneda alles 18. detsembril 2024. Hilinemine? Üheksa aastat.
Kohalikud elanikud, kes jälgisid pikka aega aeglast edenemist ja kasvavat eelarvet, ei hoidnud end iroonilistest kommentaaridest tagasi: „Kas see on tõesti raudteejaam? Või järjekordne linnalegend?“ Täna on aga toon muutunud – pettumuse asemel kostab vaimustunud sumin.
Hind, mis paneb kulmu kergitama: 35 miljonist kuni 480 miljoni euroni
Kui ehitustempo tekitas hämmeldust, siis lõplik maksumus oli lausa šokeeriv. Esialgu väideti, et projekt maksab 35–37 miljonit eurot. Tegelikkus kujunes aga sootuks teistsuguseks: lõplik eelarve kasvas 480 miljoni euroni, mis on koguni 14 korda rohkem kui algselt plaanitud. See summa ületab täna 2 miljardi zloti piiri ja on siiski väiksem kui mõne teise piirkondliku taristuprojekti kulu – näiteks läks Varssavi Zachodnia uus jaam maksma 2,7 miljardit zlotti.
Miks kallines Monsi jaam nii drastiliselt? Põhjuseid oli mitu. Arhitektuursed lahendused nõudsid kalliseid, spetsiaalselt selle projekti jaoks välja töötatud konstruktsioone. Perroonid katusealuste platvormidega pidid mahutama väga pikki ronge. Bussiterminal kavandati teenindama intensiivset piirkondlikku liiklust. Jaam on üles ehitatud nii, et see suudaks vastu võtta kuni 190 rongi päevas ning nädalas kasutada kuni 57 000 reisijat. Kõik need ambitsioonikad eesmärgid tõid kaasa hiiglaslikud rahalised kohustused.
Kas projekt on oma hinda väärt? Arutelud jätkuvad, kuid üks on kindel: täna on Monsil üks muljetavaldavamaid transpordisõlmi Euroopas.
Arhitektuurne kuulsus: üks maailma kaunimaid jaamu
Niipea kui jaam uksed avas, ei rääkinud Monsist enam ainult Belgia. Sõna võtsid arhitektuuriajakirjad, reisiajakirjad ja sotsiaalmeedia kasutajad – kõik kiirustasid muljeid jagama. Põhjus on lihtne. National Geographic lisas Monsi jaama 2025. aasta seitsme maailma kaunima jaama nimekirja ning projekt pälvis maineka Prix Versailles arhitektuuriauhinna.
See paik ei ole üksnes transpordisõlm, vaid ka arhitektuuriline sümbol, kus kohtuvad kaasaegsus, futuristlik disain ja Calatravale omane monumentaalsus. Jaam jätab mulje justkui oleks see nihkunud reaalsuse ja modernse visiooni vahele: valgus langeb läbi klaaskonstruktsioonide, metallist servad loovad rütmi ning kogu struktuur helendab kui urbanistlik majakas.
Monsi saabuvad reisijad astuvad esmalt galeriisse, mis oma mõõtmetelt meenutab pigem moodsa kunsti muuseumi või lennujaama terminali kui traditsioonilist rongijaama. Ja kuigi paljud kritiseerisid ehituse venimist, julgeb täna väheneid vaielda: visuaalselt on tegu ühe silmapaistvama arhitektuurisaavutusega Euroopas.
Kuigi Monsi jaama teekond valmimiseni oli täis draamat, on see paik nüüd saanud linna uhkuseks ja arhitektuurseks etaloniks. Mõnikord sünnivad suurimad projektid läbi suurte raskuste – ning just seetõttu on nende triumf võib-olla veelgi muljetavaldavam.
