Lihaviku saarel kõrguvad moai-kujud on alati tundunud suure mõistatusena. Need on nii hiigelsuured, et pikka aega arvati: neid sai luua vaid väga tugev ja keskne võim. Nüüd väidavad aga teadlased, et tegelikkus võis olla hoopis teistsugune.
Moai-kujud on tõelised hiiglased – mõned ulatuvad kuni 20 meetri kõrguseni ja kaaluvad ligikaudu 80 tonni. Seetõttu tundus aastakümneid loogiline, et nende püstitamist juhtis üksainus võimas pealik, kes kõike planeeris ja inimestele käske jagas. Uuemad uuringud näitavad aga, et kujusid ei loonud üks keskne võim, vaid paljud eraldi kogukonnad.
Uurimus, mis muutis senist arusaama
Olulisemad avastused avaldati teadusajakirjas PLOS One. Uuringut juhtis Binghamtoni ülikooli professor Carl Philipp Lipo koos oma meeskonnaga. Nad otsustasid põhjalikult uurida Rano Raraku karjääri – paika, kus enamik moai-sid välja raiuti.
Mis Rano Raraku karjäärist leiti?
Teadlased tegid droonide abil umbes 11 000 fotot ning lõid nende põhjal ülitäpse 3D-mudeli. Mudel kaardistas 426 kuju erinevates valmistamisetappides ning 341 lohku ja kanalit, mis olid kaljusse raiutud. Lisaks leiti 133 kohta, kust kujusid oli juba minema veetud.
Samuti avastati viis spetsiaalset kinnitussüsteemi, mille abil moai-sid krateri nõlvalt alla lasti. See annab palju konkreetsema ettekujutuse, kuidas töö tegelikult toimus, mitte ei tugine üksnes oletustele. Näha ei ole aga ühtset suurt plaani, mis vihjaks kogu tegevuse kesksele juhtimisele.
Kuidas töö tegelikult korraldati?
Karjääri detailne analüüs näitas, et seal tegutses umbes 30 eraldi tööala. Igal alal töötati iseseisvalt: kasutati oma tööriistu, järgiti veidi erinevaid töövõtteid ja loodi eriilmelise stiiliga kujusid. Skulptuure kujundati algusest lõpuni samas tööalas – neid ei antud teistesse rühmadesse edasi.
Sellest järeldub, et moai-sid lõid tõenäoliselt erinevate suguvõsade või klannide rühmad. Nad võisid omavahel võistelda, kes suudab luua muljetavaldavama ja võimsama kuju, ent samal ajal elati lähestikku ja tehti koostööd. Professor Lipo rõhutab, et töö põhines pigem inimeste enda tahtel ja vastastikusel austusel kui käskudel ja karistustel.
Hiigelkujud kui võistluse ja staatuse sümbol
Karjääri on jäänud ka lõpetamata kuju Te Tokanga, mis oleks valmiskujul olnud ligikaudu 21 meetrit kõrge ja kaalunud umbes 270 tonni. Nii tohutu kuju oli reaalseks transportimiseks juba liiga raske, mistõttu näib, et seda loodi eelkõige au, maine ja sümboolse tähenduse pärast.
See viitab omakorda, et klannid konkureerisid omavahel prestiiži nimel, mitte ei täitnud ühtse valitseja megaprojekti. Mida suurem ja muljetavaldavam kuju, seda rohkem võis see tõsta kogu rühma staatust.
Mida see kõik räägib Rapa Nui ajaloost?
Need leiud muudavad senist arusaama Rapa Nui (Lihaviku saare) väidetavast kokkuvarisemisest. Varem on tavaline seletus olnud, et saart hävitasid despootlikud juhid, kes sundisid elanikke massiliselt kujusid raiuma ja vedama, mille käigus raiuti maha metsad ja põhjustati nälg.
Kui aga kunagi ei olnud ühtset kõikvõimsat võimu, kukub ka selline „katastroofiloo“ versioon suuresti kokku. Pigem näib, et moai-de rajamine oli kogukondlik ettevõtmine, mis põhines koostööl, omavahelisel rivaalitsemisel ja jagatud uskumustel – mitte vägivaldsel sunnil.
Uued uuringud aitavad seega näha Rapa Nui elanikke mitte traagilise „enesetapu-tsivilisatsioonina“, vaid nutikate ja paindlike kogukondadena, kes lõid hämmastavaid monumente omaenese jõu ja tahte najal.
