Venemaa kauges kirdes, rohkem kui 2500 kilomeetri kaugusel Ukrainast, ühes salajaseimas ja rangelt kaitstud sõjaväetsoonis – Novaia Zemlja saarestikus – on märgata uusi märke, mis viitavad Moskva hirmule muutuvate sõjatehnoloogiate ees.
Satelliidifotod näitavad, et tuumakatsetuste polügooni lähedal asuvat taristut on hakatud katma metallvõrkudega, et kaitsta seda droonirünnakute eest.
See samm on järjekordne tõend, et Venemaa sõjaväeline juhtkond tunneb üha suuremat ärevust võimalike drooniohtude pärast isegi sügaval riigi territooriumil.
Miks kaitstakse kohti, mille geograafilist asukohta peeti seni piisavalt eraldatuks otsesest sõjategevusest? Vastused peituvad nii geopoliitilises olukorras kui ka tehnoloogilises arengus.
Satelliidifotode paljastused: muutused Novaia Zemlja saarestikus
Teave uute droonivastaste võrkude kohta ilmus Norra väljaandes The Barents Observer, mis jälgib tähelepanelikult Arktika piirkonna militariseerimist.
Nende andmetel värskendati hiljuti Google Earth platvormil satelliidifotosid, mis avasid esmakordselt nii detailselt Severnõis – ühes peamises Novaia Zemlja polügooni punktis – asuva taristu.
2025. aasta 14. augustil tehtud fotodel on selgelt näha, et kolm rida kütusemahuteid, mis asuvad asula lähedal ning varustavad kogu piirkonda kütusega, on kaetud siniste metallvõrkudega.
Neid võrke, mida nimetatakse ka puurisarnasteks soomusstruktuurideks, on varem märgatud teisteski Venemaa sõjaväebaasides. Nende eesmärk on kaitsta strateegilisi objekte võimalike droonirünnakute eest, mis võiksid põhjustada plahvatusi või tulekahjusid.
Võrreldes 2021. aasta talvel tehtud piltidega on hästi näha, et samad mahutid olid veel mõni aasta tagasi täiesti avatud ja ilma igasuguse kaitseta. See viitab, et otsus võrgud paigaldada tehti hiljuti, tõenäoliselt vastusena muutunud julgeolekuolukorrale.
Miks Venemaa kaitseb oma tuumapolügooni droonide eest
Novaia Zemlja on alati olnud üks Venemaa salajasemaid piirkondi. Just siin toimusid juba Nõukogude ajal võimsaimad tuumakatsetused, sealhulgas kuulus „Tsaar-pommi“ plahvatus.
Tänaseni on seal säilinud osa tuumataristust ning hoiukohad, kus arvatakse paiknevat strateegiliselt oluline varustus ja materjalid.
Hirm droonirünnakute ees isegi nii kõrvalises paigas näitab uut etappi sõjapidamises. Kui varem peeti strateegiliselt tundlikke kohti geograafilise eraldatuse tõttu turvaliseks, siis nüüd, mil Ukraina ja teised riigid on suutnud välja arendada võimekuse rünnata sihtmärke tuhandete kilomeetrite kauguselt, ei ole vahemaa enam kaitsegarantii.
Viimastel aastatel on Ukraina relvastus märgatavalt täienenud – nende käsutuses on nüüd pikamaa droonid, mis suudavad tabada sihtmärke kuni 2000 kilomeetri kaugusel. Selline tegevusraadius võimaldab teoreetiliselt ohustada ka Venemaa kaugemaid baase.
Tuumataristu kaitse: uued väljakutsed
Varasemas maailmakorras meeldis Vene armeele esitleda end tugeva ja võimsana, kuid tegelikkus näitab üha sagedamini vastupidist – tegemist on struktuuriga, mis toetub rohkem propagandale kui tegelikule tõhususele.
Novaia Zemlja näide toob selgelt esile nende haavatavuse: ka kõige kaugemates ja salajasemates objektides ollakse sunnitud kasutama improviseeritud lahendusi, nagu metallvõrgud, kartes droonirünnakuid.
See on selge märk, et nende tehnoloogiline mahajäämus ja suutmatus tagada turvalisust põhjustab üha suuremat muret ka neile endile. Selline olukord ei näita sõjaväe tugevust, vaid pigem selle nõrkust ja hirmu – hirmu, mis kumab üha selgemalt läbi ka kõige paksemast propagandakilbist.
