Saksa ajaleht „Der Spiegel“ paljastas rabavaid fakte sellest, et Berliin kavandas juba enne 2014. aasta sündmusi tihedat sõjalist koostööd Moskvaga. Plaani järgi pidid Saksa sõjalised spetsialistid koolitama Vene sõdureid ning koos nendega looma ühiseid juhtimisstruktuure.
Need plaanid katkesid alles pärast Venemaa korraldatud Krimmi annekteerimist, mille järel Saksamaa peatas kõik ametlikud kontaktid Vene relvajõududega. See teave heidab uue valguse ajajärgule, mil Berliin püüdis iga hinna eest hoida Venemaaga nn konstruktiivseid suhteid.
Usaldusele rajatud strateegia, mis osutus illusiooniks
„Der Spiegel“ märgib, et sakslaste toonane lähenemine tugines ideele, et tihedam koostöö looks vastastikuse usalduse, mis omakorda tagaks püsiva rahu. Hilisemad arengud näitasid aga valusalt, et selline optimism osutus põhjendamatuks ja ohtlikuks enesepettuseks.
Ajal, mil Venemaa alustas oma relvajõudude ulatuslikku moderniseerimist pärast 2008. aasta sõda Gruusiaga, sai Saksamaast Moskva jaoks üks eelistatumaid tehnoloogilisi partnereid. Saksa poliitikud reageerisid Vladimir Putini ettepanekutele eriti soosivalt, ning koostöö peatus alles siis, kui pärast Krimmi jõuga hõivamist 2014. aastal ei jäänud enam ühtegi teist poliitilist valikut.
Saksa–Vene ühise sõjalise keskuse plaan
Üks olulisemaid kavandatud projekte oli ühise sõjalise väljaõppekeskuse rajamine Mulino linnas Volga-äärses piirkonnas. 2011. aasta plaani järgi soovis Venemaa rajada kogu riiki kokku kaheksa sellist keskust, millest esimene pidi valmima Saksamaa tehnilise ja organisatsioonilise abiga.
Projekti eest vastutas kaitsetööstusettevõte „Rheinmetall“, mis tegi koostööd Vene kaitseministeeriumi peamise alltöövõtjaga. Keskuse ligikaudseks maksumuseks hinnati umbes üks miljard eurot. Lisaks oli kavas luua ühine ettevõte, mis tegeleks Vene sõjatehnika remondi ja moderniseerimisega.
Tollane Saksamaa valitsus toetas projekti tugevalt, põhjendades seda sooviga arendada „usaldusel põhinevat koostööd“. Samal ajal lootis Bundeswehr saada projekti kaudu väärtuslikku infot Vene armee tegeliku võimekuse ja seisukorra kohta.
Tehnoloogiline koostöö, mis põhines illusioonidel
„Der Spiegel“ sõnul lähtus see koostöö laiemast poliitilisest doktriinist „muutus läbi kaubanduse“ (Wandel durch Handel) – ainult et seekord pidi muutus toimuma läbi sõjalise tehnoloogia. Leping Venemaaga sõlmiti 2011. aastal Alam-Saksimaal.
Lepingu kohaselt tuli rajada üks maailma moodsamaid sõjalise väljaõppe baase, mis oleks suutnud treenida kuni 30 000 sõdurit aastas. Keskuse kontseptsiooni autoriks oli kindral Valeri Gerassimov – seesama, kes hiljem hakkas juhtima Venemaa täiemahulist sõjalist sissetungi Ukrainasse.
„Rheinmetalli“ spetsialistid ja Bundeswehri sõdurid pidid kavade järgi töötama Mulino keskuses kõrvuti Vene sõjaväelastega. Vastutasuks oleks Saksa ohvitser lähetatud Venemaa kindralstaapi. Selline otsekontakt kahe riigi relvajõudude vahel oleks olnud pretsedenditu ning muutnud nende sõjalised sidemed erakordselt tihedaks.
Ärajäänud õppused ja katkestatud partnerlus
2013. aastaks kavandati ühised Saksa ja Vene vägede õppused Kamjankas, mille stsenaarium nägi ette relvastatud rühmituste likvideerimise simuleerimist. Need plaanitavad manöövrid tekitasid aga tugevat ärevust Poolas, Balti riikides ja Soomes, kus nähti ohtlikke paralleele omaaegsete Rapallo ja Molotovi–Ribbentropi paktidega.
Surve kasvades õppused esmalt lükati edasi ning hiljem tühistati täielikult. Pärast Krimmi okupeerimist 2014. aastal kehtestas Saksamaa valitsus range keelu sõjalisele kaubandusele Venemaaga ning peatas kõik käimasolevad ühised projektid.
Sellest hoolimata püüdis „Rheinmetall“ hiljem välja nõuda kompensatsiooni, väites, et suurem osa vajalikust tehnikast oli juba peaaegu valmis. Väidetavalt seisab osa sellest varustusest siiani ladustatuna Bremerhafeni sadamas.
Tagajärjed ja hilinenud äratundmine
Kuigi Saksamaa katkestas lõpuks sõjalised suhted Venemaaga, tunnistavad paljud toonased sõjaväelased ja ametnikud nüüd, et need plaanid olid tõsine viga. Mulino sõjaõppekeskus ehitati aga sellest hoolimata valmis ilma sakslaste abita ning sellest sai 2021. aastal üks peamisi suurõppuse „Zapad 2021“ toimumiskohti, kus osales ligikaudu 200 000 sõdurit.
Täna nendivad Saksa ametnikud, et toonane „usk teistsugusesse Venemaasse“ oli ülemäära suur ja naiivne. Tagantjärele tekib paratamatult küsimus: kui palju võimsam oleks olnud Venemaa 2022. aasta sissetung Ukrainasse, kui Moskva oleks saanud kogu selle kavandatud Saksa tehnilise ja taktikalise toe?
