2015. aastal jalutas austraallane David Hole metalliotsijaga Maryborough’ regionaalpargis Melbourne’i lähedal. Ta otsis kulda, sest see piirkond on juba ammu tuntud oma kullapalaviku poolest. Kuid tol päeval jäi talle silma hoopis teistsugune leid.
Ta leidis kivi kollases savis kinni olevana ning tundis kohe selle ebatavaliselt rasket kaalu. Punakas pind näis justkui kõrbenud, mis kinnitas mehele veelgi kahtlust, et kivi sees võib peituda kuld. Ta otsustas kivi koju viia ja põhjalikumalt uurida.
Kodus veetis David aastaid teadmises, et tal võib olla käes tõeline aare. Mida enam kivi igasugusele töötlemisele vastu pani, seda kindlamaks muutus tema veendumus. Nii algas mitme aasta pikkune lugu, mis lõppes täiesti ootamatu avastusega.
Lootus leida kullatükk
Maryborough kuulub nn Kuldiväljade piirkonda, kus harrastajalik kullauurimine on väga levinud. Davidi leitud kivi tundus ebaharilikult kõva tükk, mille sees võib peituda kullakang. Ta oli veendunud, et maa ei ole veel oma kõiki rikkusi välja andnud.
Ta proovis kivi läbi lõigata kivisaega, lihvis seda ketaslõikuriga ja puurisin sellesse erineva läbimõõduga puuridega auke. Hiljem valas ta kivi üle isegi happega, lootes murda läbi kõva kooriku. Mitte ükski meetod ei tekitanud kivisse vähimatki pragu.
Museumi ekspertide hinnang
Lõpuks viis mees leiu Melbourne’i muuseumisse, et saada lõplik vastus. Geoloogid märkasid kohe tumedat, augulist pinda, mis meenutas sulametalli. Nende sõnul on selline välimus iseloomulik kivimitele, mis on läbinud Maa atmosfääri.
Museumi spetsialistid tunnistasid, et on aastakümnete jooksul näinud tuhandeid sarnaseid toodu. Peaaegu neljakümne aasta jooksul on neist vaid kaks osutunud tõelisteks meteoriitideks. Davidi kivi sai üheks neist erakordsetest eranditest.
Meteoriitide teaduslik väärtus
Leid sai nimeks Maryborough’ meteoriit ning selle vanuseks hinnatakse ligikaudu 4,6 miljardit aastat. Kivi kaalub 17 kilogrammi ja sisaldab palju rauda, mistõttu tundub see Maa kivimitega võrreldes ebatavaliselt raske. Õhukese lõikepinna uurimisel on näha tillukesi metallmineraalide tilku, mida nimetatakse kondruliteks.
Teadlaste sõnul on meteoriidid justkui kõige soodsam viis kosmost uurida. Nende abil saab heita pilgu varajase Päikesesüsteemi keemiasse ja planeetide kujunemise aega. Oma harulduse tõttu on selline kivi teadusele veelgi väärtuslikum kui mistahes kullakänkras.
Võimalik päritolu ja teekond Maale
Uurijad arvavad, et meteoriit pärineb tõenäoliselt asteroidide vööst Marsi ja Jupiteri vahel. Sealsetest kokkupõrgetest paiskuvad kosmosesse kivimiplokid, mis aja jooksul oma orbiite muudavad ja võivad jõuda ka Maale. Ühe sellise, miljoneid aastaid kestnud rännaku lõpetas just see Maryborough’ kivi.
Arvutuste järgi on see võinud Maal lebada umbes saja kuni tuhande aasta vahel. Eelmisel sajandil on piirkonnas registreeritud mitu tulekera vaatlust, mistõttu selle täpne langemisaeg jääb oletuste tasemele. Selge on aga see, et juhuslik leid osutus haruldaseks võimaluseks täiendada Victoria osariigi meteoriitide nimekirja.
