Leedu esimene meretuulepargi projekt Läänemeres pidi olema üks ambitsioonikamaid samme energiasektoris – selge sümbol, et riik astub tõsiselt rohepöörde teele. Täna räägime aga kallinenud projektist, vähenenud oodatavast tulususest ja väga reaalsest riskist, et 2030. aastaks seda parki ikkagi ei ehitata.
Pärast Riigikontrolli teravaid järeldusi tekib lihtne, kuid ebamugav küsimus: kas põhjus on vaid heitlikes turutingimustes või peituvad probleemid sügaval juhtimises ja kontrollimehhanismides?
Teemat kommenteerib advokaadibüroo „Glimstedt“ assotsieerunud partner, energiaoiguse ja energiaturgude regulatsiooni ekspert ning Vilniuse ülikooli ELi energiaoiguse lektor Mindaugas Jablonskis.
Faktid räägivad iseenda eest
Riigikontrolli hinnangul on projekti kulud kasvanud ligikaudu 27%, samal ajal kui planeeritud tootlus on vähenenud umbes 40%. Samuti kasvab järjest risk, et projekt jääb 2030. aastaks ellu viimata.
Numbrite kõrval viitavad pingetele ka juhtimissignaali. Muutus „Ignitis Renewables“ juhtkond: senine tegevjuht Thierry Aelens, kes vastutas otseselt projekti eest, lahkus ootamatult. Mõnda aega täitis kohusetäitja rolli konsultandina Gary Bills, seejärel nimetati uueks juhiks Frank Oomen.
„See näitab, et aktsionäride tasandil oli olukorda juba hinnatud – toonane peaminister ütles avalikult, et kui riigile kuuluva „Ignitis grupė“ nõukogu ei suuda teha otsuseid juhtkonna muutuste osas, võidakse välja vahetada kogu nõukogu. Juhtkond vahetus taastuvenergia valdkonnas, kuid ülejäänud valitsemismudel jäi suures osas samaks. Võib öelda, et formaalselt on „õppetunnid“ justkui selgeks saadud, aga kas see lahendab ka probleemi sügavamad põhjused?“ küsib retooriliselt M. Jablonskis.
Kas auditikomiteed kaitsesid ikka tõeselt tvarususe eesmärke?
Euroopa Liit on kohustanud avaliku huvi ettevõtteid – nende seas ka suuri energiafirmasid – mitte ainult esitama tvarususe (ESG) aruandeid, vaid looma ka auditikomiteed, mis jälgivad lisaks finantsidele ka rohepöörde eesmärkide täitmist.
„Seadus näeb auditikomiteele ette konkreetsed tvarususega seotud ülesanded: jälgida tvarususarvestuse protsesse, mida ettevõte kasutab teabe kogumisel ja esitamisel vastavalt Euroopa tvarususarvestuse standarditele; anda soovitusi nende protsesside usaldusväärsuse kohta; teavitada tvarususarvestuse kindlustamise tulemustest ning selgitada, kuidas see kindlustus aitas tõsta tvarususalase info usaldusväärsust ja milline oli auditikomitee roll. Meretuulepark kui mitme miljardi eurone projekt oleks pidanud loogiliselt olema üks peamisi fookuskohti,“ selgitab Jablonskis.
Tekkinud on aga paradoksaalne olukord. Auditikomitee tellis rahvusvaheliselt konsultatsiooniettevõttelt analüüsi ning „Wood Mackenzie“ järeldas, et „CuronianNord“ meretuulepargi projekti on seni investeeritud vähem raha kui teistesse sarnastesse rahvusvahelistesse projektidesse.
„Inimkeeli öeldes – see ei ole kompliment. Kujutage ette perekonda, kes ehitab maja. Mees tuleb koju ja ütleb: „Kulutasin vähem, kui algselt plaanisime.“ See kõlab hästi seni, kuni ei küsi, miks me vähem kulutasime: kas sellepärast, et katkestasime ehituse, või sellepärast, et ostsime kehvema kvaliteediga materjale? Energeetikas kehtib sama lihtne reegel: kui sa kulutad vähem ajal, mil tegelikult tuleks investeerida, tähendab see enamasti mitte tõhusust, vaid mahajäämust ja tulevast kallinemist,“ ütleb ekspert.
Põhjus on lihtne – inflatsioon. Mida hiljem investeerid, seda kallimaks lähevad materjalid, tööjõud ja teenused. Lühiajaliselt „säästmine“ roheliste investeeringute arvelt tähendab sageli seda, et pikas plaanis maksame rohkem.
Kus on meretuulepark tvarususe aruannetes?
Formaalsetes tvarususe aruannetes on palju kena retoorikat, pilte maismaa tuuleparkidest, lindudest ja jänestest. Kuid M. Jablonskise sõnul kaob suurim roheprojekt – meretuulepark – nendes dokumentides justkui ridade vahele.
„Meretuulepark on kirjas seadustes, valitsuse määrustes, hanketingimustes. Kuid kui avad ettevõtte tvarususe aruande, räägitakse seal palju üldpõhimõtetest ja ökosüsteemidest, samal ajal kui konkreetne projekt on vaevu nähtav. See saadab väga selge sõnumi: tegelik ambitsioon see park valmis ehitada polnud piisav,“ märgib ta.
Auditikomitee oleks pidanud just siin esitama ebamugavad küsimused:
- Kus protsess kinni jookseb?
- Miks ei kasutata ära planeeritud investeeringuid?
- Miks liigub projekt nii aeglaselt, kui eesmärgid on nii ambitsioonikad?
Sisene audit: nuhk, sõber või „dessant“?
Teine oluline lüli on sisemise auditi osakond. Seda aetakse sageli segamini auditikomiteega, kuid tegemist on eri tasanditega.
Auditikomitee on aktsionäride „silmad ja kõrvad“, mis tegutsevad järelevalve tasandil. Sisemine audit on aga professionaalne meeskond, kes kontrollib, kas ettevõttes toimivad protsessid nii, nagu nad peavad.
M. Jablonskise sõnul on maailmas kõige tõhusam mudel see, kus sisemised audiitorid toimivad nagu „dessant“: tulevad, kontrollivad, analüüsivad, koostavad aruande aktsionäridele ja lahkuvad. Nad ei ole igapäevased kohvinurgakaaslased, vaid sõltumatud hindajad.
„Kui sisemine audit muutub järjekordseks „omas inimeseks“, kes kõigiga koos lõunatab ja tunnevad kõiki liiga hästi, siis tema funktsioon muutub poolikuks. Meretuulepargi puhul oleks olnud vaja väga konkreetset ja teravat sisemist auditit: kus, millal ja miks kaotasime aega ja raha,“ rõhutab ta.
Poliitika, „ubade loendamine“ ja roheliste investorite loogika
Meretuuleparkide teema on Leedus takerdunud mitte ainult menetluslike küsimuste, vaid ka poliitilise õhustiku tõttu. Projekt on olnud päevakorral juba kolmanda valitsuse ajal, energeetikaministrid on vahetunud, kuid hankelugu ei ole jõudnud stabiilse lõppeni.
„Suurem osa arutelusid keerleb selle ümber, kas projekt tasub end ära, kui suur on kasum ja milline on täpne tasuvusaeg. See on klassikaline „ubade loendamise“ mentaliteet – keskendume lühiajalisele finantstulemusele, nägemata laiemat pilti,“ ütleb Jablonskis.
Suured rahvusvahelised mängijad hindavad osa rohelisi projekte sootuks teisiti. Nafta-, jaekaubandus- või tehnoloogiakontsernidele ei ole tuulepargid ainult Exceli tabel investeeringu tasuvuse arvutamiseks, vaid ka maine ja tvarususe portfelli küsimus. Nad on sageli valmis maksma rohkem, kui kitsalt finantsmudel õigustaks, sest nii täidavad nad oma ESG eesmärke.
„Kui meie loendame ainult ube, nemad aga arvestavad mainet, pikaajalist kuvandit ja tvarususe näitajaid, siis kaotame lihtsalt konkurentsivõitluses investeeringute pärast,“ nendib ta.
Kolm õppetundi kallist eksimusest
M. Jablonskis soovitab esimese meretuulepargi lugu käsitleda kalli, kuid olulise õppetunnina. Tema hinnangul saab teha kolm peamist järeldust:
Sellise mastaabiga projektid ei tohi venida üle mitme valitsusperioodi.
Kui riik otsustab, et meretuuleenergia on strateegiline suund, tuleb tagada, et hanked, võitja valik ja põhiotsused tehakse ühe poliitilise tsükli jooksul, mitte ei lohise läbi mitme valitsuse.
Auditikomiteed peavad töötama sisuliselt, mitte formaalselt.
Nad peavad olema esimesed, kes küsivad ebamugavaid küsimusi täitmata eesmärkide, venivate investeeringute ja riskide kohta, mitte tellima analüüse ainult selleks, et kinnitada: „kõik on korras“. Sisemine audit peab toimima sõltumatu professionaalse meeskonnana, mitte järjekordse tavalise osakonnana.
Rohelise energia väärtust tuleb näha laiemalt kui vaid investeerimisriski.
Leedus on endiselt mugavam arutada, kas investeering tasub end ära, kui rääkida energeetilisest iseseisvusest, julgeolekust ja pikemas plaanis konkurentsivõimelisest hinnast. Seni, kuni näeme roheenergiat peamiselt riskantse investeeringuna, puudub poliitiline ja ühiskondlik selgroog suurte projektide elluviimiseks.
Kas õpime või loendame jälle ainult ube?
Meretuuleenergia arenguks on vaja enamat kui ainult sobivat tuult Läänemeres. Vaja on ka soodsat „tuult“ otsustes, õigusraamistikus, juhtimises ja ühiskondlikus hoiakus. Esimene meretuulepark on Leedule juba muutunud kalliks õppetunniks. Küsimus on nüüd selles, kas suudame sellest tõesti järeldusi teha või piirdume taas ainult ubade loendamisega.
