Viimastel aastatel on rahvusvahelises meedias üha sagedamini ilmunud teateid uutest Hiina sõjalistest algatustest, millest paljusid viiakse ellu kaugel suurlinnadest. Värsked satelliidipildid näitavad, et Himaalaja mägedes ei peitu enam ainult kloostrid ja ajaloolised templid, vaid ka kaasaegsed sõjalised kompleksid.
Need avastused tekitavad küsimusi piirkondliku jõudude tasakaalu kohta ning osutavad, et Hiina tugineb üha enam salastatusele ja kõrgtehnoloogilistele lahendustele oma kaitsepoliitikas. Eksperdid on analüüsinud „Planet Labsi“ ja „Vantori“ satelliidipilte ning märganud, et riigi läänepoolsetes piirialades tugevdatakse järjepidevalt kaitseinfrastruktuuri.
Selline tegevus on osa laiemast strateegiast, mis vähendab avatud jõudemonstratsioonide tähtsust ja toob esile elujõulisuse ning vastase segadusse ajamise. Eriti suurt tähelepanu on pälvinud ebatavalised punkrikompleksid, mille betoonist katused liiguvad ning võimaldavad sealt alt rakette välja lasta.
Need maa-alused rajatised ei ole pelgalt tehnilised katseprojektid ega arhitektuursed eksperimendid, vaid viitavad uuele sõjapidamise mudelile, kus võtmerolli mängivad maskeerumine ja ootamatus. Sellised objektid võivad oluliselt muuta lahingute iseloomu kõrgmäestikes, kus tingimused on äärmuslikud ja iga strateegiline otsus on suure kaaluga.
Salajased punkrid liikuva katusega
Tiibet, mis on tuntud oma karmide ilmastikuolude poolest, on muutumas lavaks, kus arendatakse üht maailma kõige eesrindlikumat kaitsesüsteemide võrgustikku. Satelliidifotod on paljastanud neli tugevalt kindlustatud punkrit Gar’ist ja Pangong Tso järvest mitte kaugel asuvas piirkonnas.
Neid ümbritsevad massiivsed müürid, kuid kõige olulisem osa on liigutatav katus, mis saab avaneda, et anda rakettidele laskepositsioon. Nii ühendatakse statsionaarsete rajatiste vastupidavus ja mobiilsete süsteemide paindlikkus.
Analüütilised ettevõtted on tuvastanud, et nendes kompleksides paiknevad radarid, juhtimishooned ja ühesuguse planeeringuga abirajatised. Septembris tehtud piltidel on näha osaliselt avatud katuseid, mille alt paistis tehnika, mis meenutas „HQ-9“ raketisüsteemide veokplatvorme. Sellise lahenduse abil saab Hiina kaitsta oma varustust külma eest ning samal ajal segadusse ajada potentsiaalset vastast.
„HQ-9“ – Hiina õhutõrje tuumik
„HQ-9“ raketisüsteemi peetakse Hiina vastuseks venelaste „S-300“ kompleksile. See on võimeline alla tulistama nii lennukeid, droone kui ka tiibrakette, mistõttu sobib õhuruumi kaitsmiseks keerulistes mägipiirkondades.
Iga „HQ-9“ patarei koosneb mitmest kaheksa rattaga platvormist, millest igaühele on paigaldatud neli õhutõrjeraketti. Tiibeti punkrites on need süsteemid satelliidivaatluse eest pea täielikult varjatud. Niisugune maskeerimine annab strateegilise eelise, sest vaenlane ei saa kindlalt teada, kus täpselt oht peitub.
See näitab, et Hiina muudab oma sõjalist mõtteviisi: avalikud jõudemonstratsioonid asenduvad vaikse valmisoleku ja läbimõeldud varjamisega.
Uus lähenemine sõjalisele kaitsele
Viimastel aastatel on Hiina laiendanud oma sõjalisi rajatisi üle kogu Tiibeti ja Xinjiangi – alates uutest lennubaasidest kuni radarijaamadeni. Kõik see annab märku pikaajalisest plaanist kindlustada kaitse ka kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades.
Maailmas, kus satelliidid ja droonid jälgivad pea iga sammu, on salastatus muutunud olulisemaks kui kunagi varem. Hiina sammud näitavad, et 21. sajandi sõjapidamine ei tähenda üksnes võimsat relvastust, vaid ka võimet seda õigel hetkel varjata.
See on selge signaal, et oleme sisenemas uude sõjalise taktika ajastusse – vaikuse, varjude ja maa-aluste kindluste epohhi, kus otsustavaks saab nähtamatu, mitte nähtav jõud.
