Geomõistlased on lõpuks selgitanud vana mõistatuse: miks leidub mõnel ookeanisaarel rohkelt mandrilise päritoluga kivimeid, kuigi need paiknevad kaugel mandrilistest laamadest. Pikka aega tundus see kummaline, sest sellistes piirkondades peaks valitsema üksnes ookeaniline, vahevööst pärit materjal. Uued uuringud näitavad, et vastus peitub Maa sisemuses toimuvates sügavates ja äärmiselt aeglastes liikumistes.
Southamptoni ülikooli teadlaste juhitud meeskond väidab modelleerimise ja keemilise analüüsi põhjal, et mandrid justkui „kooritakse“ altpoolt maha aeglaselt veerevate vahevöö-laineprotsesside poolt. Kui mandrilised laamad hakkavad lõhenema ja üksteisest eemalduma, asub kuum ülemine vahevöö hävitama nende juuri. Lahti rebitud materjal kantakse väga kaugele ja see rikastab ookeanilist vahevööd, sütitades aja jooksul uut vulkanismi.
Just see protsess selgitab, miks leidub ookeanide vahevöös nähtavalt vanade mandrite keemilisi „jälgi“. Uurimuse üks autoritest, Thomas Gernon, märgib, et teadlased on juba ammu näinud, et ookeanide all asuv vahevöö on mandrilise materjaliga saastunud. Nüüd selgub, et see pole juhus, vaid looduslik tagajärg mandriliste laamade lõhenemisele.

Ankredsened selgitused ja uus idee
Varem pakuti välja mitu võimalikku seletust. Ühe hüpoteesi järgi rikastub ookeaniline vahevöö subduktsiooni käigus taaskasutatud setete arvelt – see juhtub siis, kui ookeaniline või mandriline koorik vajub teise laama alla ja liigub sügavale vahevöösse (subduktsioon ongi protsess, kus üks laam suubub teise alla).
Teise seletuse kohaselt toovad rikastumise vahevööst ülespoole kerkivad vahevööpluumid – kuumad kivimsambad, mis tõusevad Maa sügavatest kihtidest nagu kitsad materjalivood ja kannavad endaga teistsuguse koostisega kive.
Need ideed võivad mõnes piirkonnas tõesti kehtida, kuid need ei kirjelda tervet pilti. Mitmes rikastunud piirkonnas pole selgeid märke ei subduktsioonist ega pluumidest. Samuti on ookeaniline vahevöö silmatorkavalt mitmekesine – justkui mosaiik eri vanuses ja erineva päritoluga kivimitest.
Mantlilainete töömehhanism
Uue teooria järgi tekivad mandri lõhenema hakates selle allosas ebastabiilsused ehk vahevöölained. Need liiguvad mööda mandri alust umbes 150–200 kilomeetri sügavusel ja „hööveldavad“ aeglaselt mandrilist materjali juurte küljest lahti. Nii eemaldatud aine võib kanduda üle tuhande kilomeetri kaugusele ookeanilisse vahevöösse.
Need liikumised on uskumatult aeglased, mõõdetavad üksnes geoloogilistes aegades. Mandrilised killud toimetatakse ookeanide alla kiirusega, mis on miljon korda aeglasem kui tigude liikumine. Selle tulemusel jätavad mandrid oma keemilise „allkirja“ vahevöösse veel kaua pärast seda, kui nad ise on laiali rebenenud ja muutunud.
Tõendid India ookeanist
Lisakinnitust annab India ookeani põhjas asuv veealuste vulkaanide ja mäeahelike süsteem. See paik oli kunagi kirdepoolse Austraalia rannikulähedal ja kujunes enam kui 150 miljonit aastat tagasi, kui lagunes supermander Gondwana.
See piirkond ei näita tugevaid vahevööpluumi tunnuseid, kuid sealne vulkanism muutus rikkalikumaks kohe pärast mandri lagunemist ning vaibus seejärel tasapisi. Just sellist arengut prognoosibki mantlilainete mudel, mis viitab, et mandriline materjal kandus aegamisi ookeanilise vahevöö alla ja toitis sealset vulkaanilist tegevust.
Laiem tähendus Maa arengule

Teadlased rõhutavad, et vahevöölained ei mõjuta üksnes ookeanide all toimuvaid vulkaanipurskeid. Nende hinnangul võivad samad liikumised aidata tõusta väga sügavalt pärit, teemantiderikastel magmadel ning jõuda lõpuks maapinnale. Lisaks võivad need lainetaolised protsessid tõsta mandrilisi alasid ja kujundada muljetavaldavaid maastikuvorme.
Nii selgub, et Maa sisemine dünaamika ulatub ajas ja ruumis palju kaugemale, kui seni arvati. Isegi pärast uue ookeani teket vahevöö ei rahune – see jätkab liikumist, ümberpaigutumist ja rikastatud materjali vedu kaugele selle algsest asukohast. Nõnda mõjutab mandrite lõhenemine veel miljoneid aastaid nii ookeanide sügavusi kui ka Maa pinda.


