Kui riik või omavalitsus tõstab koolitoidu omaosalust, tähendab see paratamatult, et mõni laps jääb lihtsalt ilma. Seda ei saa kuidagi pidada õiglasemaks ega targemaks ühiskondlikuks valikuks.
Koolitoidu tasuta pakkumise vastandamine maitsele on eksitav
Eesti Päevalehe juhtkirjas väidetakse, et koolitoidu puhul tuleks keskenduda eelkõige maitsele, mitte tasuta pakkumisele. Selline vastandus on aga eksitav ja meelevaldne. Ajal, mil lastega perede vaesus kasvab enneolematu kiirusega, ei saa lihtsalt nõuda, et pered maksaksid koolilõuna eest rohkem. See kõlab hästi vaid neile, kelle pere eelarve ei varise iga hinnatõusu järel kokku.
Laste vaesus kasvab šokeeriva kiirusega
Laste absoluutne vaesus on ühe aastaga kahekordistunud. Eestis elab täna 11 800 last, kellel puudub sageli võimalus isegi esmavajaduste rahuldamiseks. See tähendab, et igas klassis istub tõenäoliselt vähemalt üks laps, kes tuleb kooli tühja kõhuga või kelle vanemad on sunnitud valima, kas maksta kodused arved või tagada lapsele korralik toidukord.
Sellises olukorras kõlab jutt koolitoidu omaosaluse tõstmisest mitte parendusena, vaid tundetu ja reaalsusest irdunud signaalina nendele peredele, kes juba praegu iga päev pingutavad, et ots otsaga kokku tulla.
Koolilõuna on turvavõrk, mitte mugavusteenus
Koolilõuna ei ole mugavus, vaid osa lapsi toetavast turvavõrgust. Selle eesmärk on vältida olukorda, kus lapse tervis, areng ja võimalused sõltuvad üksnes pere rahakotist. Tasuta koolitoit aitab tagada, et iga laps saaks vähemalt ühe täisväärtusliku toidukorra päevas.
Kui riik või omavalitsus suurendab lapsevanemate omaosalust, tähendab see paratamatult, et mõni laps jääb koolitoidust ilma. Seda ei saa nimetada ei õiglasemaks ega läbimõeldumaks valikuks, vaid sammuks suurema ebavõrdsuse poole.
Kvaliteetne koolitoit on eesmärk, kuid vahendeid napib
Kahtlusteta on kvaliteetne koolitoit eesmärk, mille poole peab püüdlema. Uus toitlustusmäärus, mis seab fookusesse tervislikuma menüü, on samm õiges suunas. Kuid nende eesmärkide saavutamiseks tuleb tunnistada ka tegelikke takistusi.
Tänased eeldused ei ole piisavad. Kokkade ettevalmistus, tugisüsteemid ja eelarved ei võimalda uute nõuete ühtlast ja järjepidevat täitmist. Koolidele on seatud kõrged ootused, kuid antud vähe vahendeid nende täitmiseks.
Riigihanked ei arvesta alati laste tegelikke vajadusi
Oluline takistus peitub ka riigihangete korralduses. Sageli on hanketingimused ebarealistlikud ega arvesta piisavalt koolitoidu tegelikku omahinda, kohalikke olusid või laste vajadusi.
Tellijate teadlikkus on puudulik. Omavalitsused ja koolipidajad ei pruugi alati tajuda, mida kvaliteetse koolitoidu pakkumine igapäevaselt nõuab – alates tooraine valikust kuni tööjõukulude ja köögitaristu hoidmiseni. Tulemuseks on hanked, mis ei taga ei parimat võimalikku kvaliteeti ega stabiilsust.
Probleem ei seisne selles, et koolilõuna on tasuta. Probleem on selles, et riik ja omavalitsused ei ole andnud koolidele piisavalt ressursse ega oskusteavet, et kvaliteetset ja tervislikku toitu järjekindlalt pakkuda.
Solidaarsus avaldub ligipääsetavates teenustes
Solidaarsus ei ole lihtsalt ilus loosung, vaid otsus seista nende eest, kellel on kõige raskem. Teenuste hea kättesaadavus – tasuta koolitoit, huviharidus ja kooli juures pakutavad lisategevused – on üks tõhusamaid viise, kuidas toetada laste ja perede toimetulekut.
Kui need teenused muutuvad tasulisemaks, suureneb paratamatult ebavõrdsus nii koolis kui kogu ühiskonnas. Lapsed, kelle perel pole võimalik lisakulutusi katta, jäävad ilma võimalustest, mis aitaksid neil areneda ja oma potentsiaali kasutada.
Võrdne stardipositsioon igale lapsele
Eesti lastel peab olema võimalus alustada elu võimalikult võrdselt. Tasuta ja kvaliteetne koolitoit ei ole luksus ega heategu, vaid õiglane põhimõte, mis tagab igale lapsele võimaluse kasvada tervena ja keskenduda õppimisele, mitte tühjale kõhule.
Sellist põhimõtet tuleks koos kaitsta, mitte tasapisi õõnestada, nõudes üha suuremat omaosalust neilt, kellel on seda kõige raskem tasuda.
