Marssi pinnases peituvad kivimikihid pakuvad põnevaid viiteid sellele, et punane planeet võis kunagi olla tõeline veemaailm. „Arkansase ülikooli“ teadlaste värskete uuringute põhjal võis Marss miljardite aastate eest olla kaetud ulatusliku ookeaniga, mis kattis suure osa planeedi põhjapoolsest poolkerast.
See avastus kinnitab hüpoteesi, et vesi – ja võib-olla ka elu – esines Marsil palju kauem, kui seni arvati. Teadlaste meeskond uuris Marssi kivimeid, võrreldes neid Maa jõgede setetega.
Analüüsiks kasutati liivakivi, mis on tekkinud iidse jõe põhjasetetest praeguse Arkansase osariigi alal umbes kolmsada miljonit aastat tagasi. Uurimuse juht, doktorant Corey Hughes, selgitab, et need andmed annavad täiesti uue vaatenurga Marssi geoloogilistele protsessidele ja planeedi veeajaloole.

Hughesi sõnul on vedel vesi üks elu põhilisi eeldusi, mistõttu iga tõend endiste ookeanide kohta suurendab tõenäosust, et planeet on kunagi olnud eluks sobiv. Uurimistulemused avaldati teadusajakirjas „Geophysical Research Letters“.
Kuidas jõed kujundavad maastikku?
Looduses muudavad jõed ilma kunstlike tammide ja kallaste kindlustamiseta pidevalt oma sängi ja suunda, lookledes maastikul nagu elus lint. Voolav vesi kannab endaga liiva, muda ja kive, uuristades üht kallast ja kuhjates materjali teisele. Nii kujundab jõgi aastamiljonite vältel ise oma sängi, oru ja kaldad.
Mere poole liikudes voolukiirus aeglustub ning liiv ja muda ladestuvad, moodustades delta. Kui setete hulk väheneb, muutub jõgi sirgemaks ja tema säng kitsamaks. Piirkonda, kus jõe vool aeglustub ja hakkab jääma allapoole merepinda, nimetatakse „tagasivoolutsooniks“.
Sellised tsoonid esinevad ka Maal – näiteks Mississippi jõe puhul algab tagasivoolutsoon Baton Rouge’i linna lähedalt, umbes 370 kilomeetrit rannikust. Hughes jälgis sarnaseid nähtusi Marssi pinnal orbiidilt tehtud vaatluste abil ning tuvastas endiste jõgede tagasivoolutsoonide jälgi.
Tõendid muistse mere olemasolu kohta

Teadlaste hinnangul näitavad need tagasivoolutsoonid ja nende kujundatud deltad, et Marsil voolasid kunagi võimsad jõed, mis suubusid suurde veekogusse. See omakorda viitab, et planeedi põhjapoolkera võis olla kaetud hiiglasliku mere või ookeaniga.
Hughes rõhutab, et tegemist on väga küpsete ja hästi välja arenenud deltastruktuuridega, mis viitavad pikaajalisele vee tegevusele. See avastus on üks seni kaalukaimaid argumente endise Marssi ookeani kasuks. Kui see paika peab, oli Marss rohkelt veerikas ja potentsiaalselt elukõlblik palju kauem, kui varem eeldati.
Reljeefi inversiooni müsteerium
Kuidas on võimalik taastada jõgede kuju, mis on kadunud juba miljardeid aastaid tagasi? Kui jõgi kuivab, jäävad tema põhja kõige jämedamad setted – peamiselt liiv ja kivid – kokku surutuna paigale ning muutuvad aja jooksul liivakiviks.
Maal tõstab laamtektoonika need kihid pinnale ning tuul ja vihm murravad ümbritsevad pehmemad kivimid lahti. Nii jäävad järele liivakiviharjad, mis markeerivad kunagisi jõesänge.
Marssil, kus laamtektoonikat ei ole, kujunesid sarnased harjad välja puhastava tuule mõjul, mis kandis minema peenema tolmu ja jättis alles vastupidavama liivakivi. Sellised „pööratud harjad“ on otsene tõend, et seal voolas kunagi võimsaid jõgesid.
Ootamatu avastus Maal

Hughes ja tema juhendaja, professor John Shaw, uurisid liivakivist kaljusid Arkansases asuvas Weddingtoni kihistuses ning avastasid ootamatult ainsa Maal teadaoleva „tagurpidi jõe delta“ näite. See leid aitas neil paremini mõista, kuidas sarnased protsessid võisid toimida Marsil.
Nagu Hughes ise muigega märkis, tuli ta Arkansasesse uurima Marssi geoloogiat, kuid leidis selle peegelduse otse oma ülikooli lähedalt. Sellised ootamatud avastused näitavad, et ka meie oma planeet peidab endas vastuseid küsimustele teiste maailmade mineviku kohta.


