Juba pikalt on peetud üsna kindlaks, et Marsil voolas kunagi vesi ja planeedi atmosfäär oli märksa tihedam, mistõttu võis planeet olla elukõlblik. Pikalt jäi aga ebaselgeks, kui kaua sellised tingimused kestma jäid. Uus uurimus viitab, et see soodne periood võis kesta oluliselt kauem, kui seni arvati.
Umbes 4,2–3,7 miljardi aasta eest hakkasid Marssi kujundanud jõed, järved ja võimalik ookean taanduma, kui Päikese tuul atmosfääri tasapisi hõrendas. Selle tagajärjel muutus planeedi pinnas üha kuivemaks ja külmemaks. Teadlaste jaoks on keskne küsimus, millal kaotas Mars lõplikult oma elukõlblikkuse.
Kas Mars muutus elutuks juba väga ammu?
Osa teadlasi leiab, et Mars muutus elule sobimatuks väga varakult, kuid teised leiavad üha rohkem märke, et soodsad tingimused võisid korduda pikkade tsüklitena. Seda mõtet toetavad ka NASA liikurroboti „Curiosity“ vaatlused, mis keskenduvad Gale’i kraatrile. Sellelt kogutud andmed võimaldavad Marssi minevikule täiesti uue pilguga vaadata.
Muistne vesi Gale’i kraatris
New Yorgi Ülikooli Abu Dhabi kampuse teadlased märkasid, et Gale’i kraatris leiduvad muistsete liivadüünide kihid on aja jooksul kivistunud. Nende hinnangul toimus see siis, kui düünid puutusid kokku põhjaveega. Selline üleminek liivalt kivimiks näitab, et vee aktiivsus piirkonnas kestis märksa kauem, kui varem eeldati.
Need kihid kuuluvad nn Stimsoni kihistu koosseisu, mis koosneb tuule kuhjatud liivast ja settekivimitest. „Curiosity“ on selles piirkonnas korduvalt jäädvustanud kivistunud liivaladestusi. Kuigi kraater on praegu täiesti kuiv, viitavad leiud, et minevikus oli see palju niiskem ja muutlikum.
Teadlaste kogutud tõendid
Uurijad analüüsisid marsikulguri instrumentide kogutud andmeid ning võrdlesid neid sarnaste moodustistega Araabia Ühendemiraatide kõrbepiirkondades. Sealsetes kõrbekivimites oli vee osalusel toimunud kivistumine hästi dokumenteeritud, mistõttu said need heaks maapealseks analoogiks Marssi setetele. Sarnased mustrid võimaldasid järeldada, et Gale’i kraatri ümbruses oli põhjavesi aktiivne veel üsna hilises arengufaasis.
Teadlased järeldasid, et liivadüüne tsementeeris tõenäoliselt vesi, mis liikus põhjaveena lähedalasuva mäemassiivi aladest. Sellise protsessi jälgi on näha mitmetes mineraalides, sealhulgas kipsis, mida Maal leidub eriti palju kuivades, kuid kunagi vee poolt mõjutatud keskkondades. Mineraalide olemasolu kinnitab pikemaajalist niiskusperioodi Marsil.
Tähendus elu otsingutele
Need tulemused haakuvad sama uurimisrühma varasemate töödega, milles analüüsiti teisi düünisüsteeme Gale’i kraatri läheduses. Mõlema uurimuse põhjal joonistub välja pilt, et põhjavesi toitis liivakihte väga pikka aega ja muutis nende struktuuri. Kui vesi püsis, püsisid ka potentsiaalsed võimalused eluks.
Maal on just liivakivimites talletunud osa vanimaid teadaolevaid elumärke, sest mikroorganismid suudavad siduda setteid ja jätta endast maha iseloomulikke mineraalseid jälgi. Seetõttu arvavad teadlased, et Marssi kivistunud düünid võivad peita endas muistsete bakterite jälgi. Sellest tulenevalt on sellised paigad eriti atraktiivsed tulevastele missioonidele, mis otsivad märke elust Marsi minevikus või isegi tänapäeval.
