Meie Päikesesüsteem kihutab ümber Linnutee keskme ligikaudu 792 000 kilomeetrit tunnis ning ühe tiiru läbimiseks kulub umbes 225 miljonit Maa aastat. Ka Linnutee ise liigub kosmoses ning seni on arvatud, et selle kiirus on umbes 2,1 miljonit kilomeetrit tunnis. Teisisõnu – meie täht ei seisa sugugi paigal.
Rahvusvaheline teadlaste rühm, kes analüüsis raadiogalaktikaid, pakub aga, et liigume veelgi kiiremini. Nende hinnangul võib meie liikumine Universumis olla üle kolme korra kiirem, kui praegused mudelid prognoosivad. Sellisel järeldusel oleks iseenesest suur tähtsus, kuid lisaks seab see kahtluse alla mõned kosmoloogia põhieeldused.
Raadiogalaktikad kui kosmilised majakad
Uurimuse juhtivautor Lukas Böhme Bielefeldi Ülikoolist selgitab, et meeskond uuris, kuidas raadiogalaktikad taevas jaotunud on. Raadiogalaktikad on äärmiselt kauged objektid, mis kiirgavad võimsaid raadiolaineid. Need lained läbivad hõlpsasti tolmu ja gaasi, võimaldades näha seda, mida nähtav valgus ei paljasta.
Kui selliseid galaktikaid vaadelda piisavalt palju, saab avastada väga nõrga eelistuse ehk allikate arvu dipooli. Kosmoses liikudes paistab meie liikumise suunas veidi rohkem raadiogalaktikaid kui vastassuunas. See on äärmiselt peen efekt, mille mõõtmiseks on vaja erakordselt täpseid andmeid.
Andmed kolmest võimsast raadioteleskoobist
Teadlased kasutasid kolme raadioteleskoobi mõõtmisi, nende seas ka eriti sügavat ja laia taevavälja haaravat uuringut, mis tehti Euroopas asuva LOFAR-võrgustikuga. Selline andmekogum võimaldas koostada väga detailse raadiogalaktikate kaardi. Lisaks rakendati uut statistilist meetodit, mis aitas arvesse võtta nende galaktikate keerukat struktuuri.
Kui kõik vaatlused kokku pandi, selgus, et raadiogalaktikate jaotus on ootamatult tugevalt suunatud. Leitud dipool oli umbes 3,7 korda tugevam, kui ennustab Universumi standardmudel. Erinevus ületas viie sigma piiri, mis tähendab, et tulemuse statistiline kindlus on väga kõrge.
Mida see tähendab meie arusaamale Universumist?
Universumi standardmudel tugineb kosmoloogilisele printsiibile, mille järgi on aine jaotus väga suurtes mastaapides ühtlane. See tähendab, et meie asukoht kosmoses ei tohiks olla kuidagi eriline. Kui aga liigume tõepoolest nii kiiresti, nagu uus uurimus viitab, võib seda eeldust vaja olla põhjalikult ümber hinnata.
Kaastautor Dominik J. Schwarz rõhutab kahte võimalikku tõlgendust. Esiteks, meie tegelik liikumiskiirus võib olla praegusest arvatust suurem, mis sunniks meid uuesti läbi mõtlema Universumi suurmastaabilise struktuuri. Teiseks, võib juhtuda, et raadiogalaktikad ise ei jaotu ruumis nii ühtlaselt, nagu seni on eeldatud – sellisel juhul peituks probleem mitte meie kiiruses, vaid ruumi ülesehituses.
Väljakutse kehtivatele kosmoloogilistele mudelitele
Teadlaste järeldus ei ole veel lõplik otsus, kuid see näitab selgelt, et kehtivad kosmoloogilised mudelid seisavad silmitsi tõsise proovikiviga. Vajalikud on uued vaatlused ja sõltumatud analüüsid, et kontrollida, kas sama tüüpi dipool ilmneb ka teistes andmekogumites.
Ükskõik milline saab olema lõplik vastus, meenutab see töö, et isegi näiliselt tuttav Linnutee võib peita endas üllatavaid kosmilisi saladusi. Meie planeet, Päike ja kogu galaktika kihutavad läbi Universumi palju keerukamal ja põnevamal viisil, kui seni arvata oskasime.
