Pikka aega arvati, et Suetsi laht on paik, kus mandrite lagunemine on ammu peatunud. Teadlased kinnitasid, et maakoor seal enam ei liigu ja protsess on lõppenud. Uued uuringud näitavad aga vastupidist pilti.
Selgus, et Aafrika ja Aasia eemaldusid ning eemalduvad endiselt aeglaselt üksteisest. Kuigi liikumine on väga aeglane – ligikaudu pool millimeetrit aastas –, ei ole see kunagi täielikult peatunud. See avastus üllatas uurijaid, sest seni peeti lahte täiesti rahulikuks tsooniks.
Varem arvati, et mandrilõhe jäi seisma umbes viis miljonit aastat tagasi. Nüüd näevad teadlased, et protsess üksnes aeglustus, kuid ei lõppenud kunagi.
Miks peeti lahte „uinuvaks“ piirkonnaks?
Geoloogid väitsid aastaid, et tegu on justkui ebaõnnestunud katsega tekitada uus ookean. Õpikutes toodi Suetsi lahte sageli näiteks kui piirkonda, kus mandrite lagunemine oleks pidanud jätkuma, kuid jäi pooleli.
Uus uuring kummutab selle seisukoha. Teadlased leidsid selgeid tõendeid, et maakoore ülemine osa selles piirkonnas ikka veel venib. Uurimuse juht dr Davíd Fernández-Blanco rõhutab, et sellised lõhed võivad küll aeglustuda, kuid see ei tähenda, et need kaoksid täielikult.
Juba varem märgatud tunnused – pinnale tõusnud muistsete korallriffide jäänused, väikesed maavärinad ja peened lõhed maakoores – viitasid, et piirkonnas toimub midagi. Nüüd on need märgid põhjalike uuringutega lõplikult kinnitatud.
Kuidas tuvastati, et mandrid liiguvad endiselt?
Spetsialistid uurisid ligikaudu 300 kilomeetri pikkust tsooni ümber Suetsi lahe. Nad analüüsisid maapinna reljeefi, jõgede sängide kuju ning paiku, kus vanad korallid on kerkkinud praegusest merepinnast kõrgemale. Need andmed aitasid taastada, kuidas piirkond on miljonite aastate jooksul muutunud.
Analüüs näitas selgelt, et liikumine ei ole peatunud, vaid üksnes aeglustunud. Osa tektoonilisest aktiivsusest on nihkunud Surnumere lähedasse piirkonda, kuid Suetsi lahe ümbrus liigub endiselt. Liikumiskiirus on võrreldav tempoga, millega moodustuvad mäeahelikud Ameerika Ühendriikide lääneosas. See kinnitab, et laht ei ole sugugi „surnud“ ega täiesti rahulik ala, nagu seni arvati.
Mida see tähendab piirkonnale ja teadusele?
Kui Suetsi laht on endiselt aktiivne, võib see tähendada suuremat maavärinate ohtu kogu piirkonnale. Isegi väga aeglane liikumine võib aja jooksul avaldada olulist mõju taristule, linnaplaneerimisele ja riskihindamisele.
Veelgi olulisem on, et sama võib kehtida ka teiste maailmas asuvate lahtede ja lõhede kohta, mida on seni peetud „välja surnud“ tektoonilisteks tsoonideks. Võimalik, et nad ei ole lakanud olemast aktiivsed, vaid lihtsalt toimivad palju aeglasemalt.
See avab uue vaatenurga mõistmaks, kui dünaamiline ja elav on Maa sisemus. Dr Fernández-Blanco rõhutab, et sellised uuringud aitavad paremini mõista planeedi pikaajalist arengut. Maa muutub pidevalt, ehkki need muutused on nii aeglased, et jäävad meie igapäevaelus peaaegu märkamatuks.
