Teadlased otsivad üha sagedamini viise, kuidas taastada Euroopa minevikku mitte ainult luude või tööriistade, vaid ka nende paikade põhjal, kus elasid inimesed ja loomad. Üks olulisemaid selliseid paiku on koopad, mille setted võivad peita üllatavalt palju teavet.
Viimastel aastatel on arenenud geneetilised tehnoloogiad oluliselt laiendanud teadmisi jääaja perioodi kohta. Uurijad loodavad, et koobaste setetes säilinud DNA-jäljed aitavad neil rekonstrueerida liikide kooselu, rändeid ja keskkonnamuutusi.
See meetod on eriti väärtuslik siis, kui ei ole säilinud luid ega muid nähtavaid leide. Setetest eraldatav DNA võimaldab justkui lugeda looduslikku arhiivi, mis on kümneid tuhandeid aastaid talletanud bioloogilist mälu.
DNA koobaste setetes
Viimase kahe aastakümne jooksul on paleogeneetika teinud suure hüppe edasi, sest on muutunud võimalikuks eraldada ja analüüsida DNA-d luudest. Nii saadi teada, et neandertallased ristusivad tänapäeva inimestega, ja õpiti lugema väljasurnud loomade ning muistsete patogeenide genoomi isegi tuhandete aastate tagant.
Kuid luud annavad vaid osa suurest pildist, mistõttu teadlased hakkasid geneetilist materjali koguma otse koobaste setetest. Koopasisene stabiilne keskkond kaitseb hapraid bioloogilisi jälgi ning sellised paigad toimivad looduslike DNA-hoidlatena, kust on võimalik otsida kõige vanemaid elujälgi.
Mida paljastab setete DNA?
Setete DNA analüüs muudab oluliselt arusaama jääaja-aegsest Euroopast, sest võimaldab tuvastada liike ka siis, kui nad pole jätnud endast järele ühtegi luud. Uurides erinevaid settekihte, saab välja selgitada, millised loomad või inimesed ühel või teisel ajal koopaid kasutasid ning kuidas muutusid ümbritsevad ökosüsteemid.
Teadlased püüavad muu hulgas selgitada, kas teatud piirkondades elasid neandertallased ja Homo sapiens samal ajal või vaheldumisi. Samuti saab rekonstrueerida, kuidas mõjutas inimtegevus keskkonda, millised mikroorganismid nende kõrval esinesid ning kuidas kõik see kliimamuutustega koos muutus.
Kus uuringuid tehakse?
Suur osa tööst tehakse Švaabi Juura koobastes, sealhulgas Hohle Felsi koopas Ulmi lähedal, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Sealt kogutakse setete proove, et taastada inimeste, loomade ja mikroorganismide ajalugu eelajaloolistest aegadest alates.
Teadlased küsivad muu hulgas, kes ja millal koobastes elas, kas inimesed konkureerisid varjualuse pärast koopakarudega ning mida suudavad toonased mikroobid rääkida muistsetest ökosüsteemidest. Isegi väga väike geneetiline jälg setetes võib osutuda oluliseks võtmekilluks ammu kadunud maailmade mõistmisel.
Tehnoloogiline läbimurre
Kaasaegsed sekveneerimisseadmed suudavad lahti kodeerida võrreldamatult rohkem DNA-d kui varem, mistõttu on sellised uuringud muutunud suures mahus teostatavaks. Kui esimese inimese genoomi järjestamine võttis aega üle kümne aasta, siis nüüd saavad laborid ühe päevaga järjestada sadu genoomi.
Nii töödeldakse sadu proove ning iga uus andmestik tekitab üha uusi küsimusi. Uurijad rõhutavad, et koobaste settekihid lisavad pidevalt uusi pöördeid meie ajaloopilti, mistõttu võivad järgnevad aastad tuua esile eriti olulisi avastusi Euroopa mineviku kohta.
