Hiljutised uuringud on paljastanud kaua varjul olnud tõe Egiptuses asuva kuulsa Karnaki templikompleksi kohta. Upsala ülikooli juhtimisel tegutsenud rahvusvaheline teadlaste meeskond viis selles piirkonnas läbi seni põhjalikuima geoarheoloogilise uuringu. Tulemused muudavad senist arusaama sellest, millal ja miks rajati üks suurimaid muistse maailma religioosseid keskusi.
Karnaki templid ja nende uus tõlgendus
Karnak, mis asub tänapäeva Luxoris, on üks olulisemaid Vana-Egiptuse mälestisi ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Ajakirjas Antiquity avaldatud uurimus toob välja uued tõendid templi päritolu, selle seose loomismüüdi ning Niiluse jõe rolli kohta selle püha paiga kujunemisel.
Projekti juhendaja, Uppsala ülikooli teadlane doktor Angus Graham selgitab, et teadlastel õnnestus seninägematu täpsusega kaardistada maastiku muutused, mis toimusid umbes neli tuhat aastat tagasi. Nende andmete põhjal selgub, kuidas jõe voolud, üleujutused ja looduslikud tingimused määrasid, kuhu muistse Egiptuse elanikud otsustasid rajada oma jumalate asupaiga.
Üleujutatud maastikust pühakoja vundamendini
Karnaki kompleks asub kõigest poole kilomeetri kaugusel tänapäevasest Niiluse jõeharust, muistse Teebase linna lähedal. Tuhandeid aastaid tagasi nägi see ala aga välja sootuks teistsugune – seda kattis regulaarselt tugev jõevool ja ulatuslikud üleujutused.
Teadlased puurisd 61 settenäidist ning analüüsisid kümneid tuhandeid keraamikakilde, et koostada piirkonna keskkonnamuutuste kronoloogia. Uuring näitas, et kuni umbes 2520 eKr oli see ala elamiseks ebasobiv, kuid umbes 2300 eKr paiku algas siin esimene püsiv inimtegevus.
Maastiku muutumine ja templi kasv
Piirkond muutus ehitamiseks sobivaks siis, kui üks Niiluse harusid kujundas loodusliku terrassi, eraldades kõrgema ja kuivema maa-ala. See üleujutuste tasemest kõrgem saar osutus ideaalseks kohaks esimeste hoonete püstitamiseks. Sajandite jooksul liikusid ümbritsevad kanalid tasapisi eemale, andes juurde ruumi templikompleksi laienemiseks.
Üheks suurimaks üllatuseks osutus idapoolse kanali olemasolu. Varem selle kohta vaid oletati, kuid nüüd on kindlaks tehtud, et see oli isegi suurem kui läänepoolne haru ning jäi aktiivseks kuni Rooma ajastuni. Kompleksi laiendamiseks hakkasid egiptlased teadlikult jõe taanduvatesse sängidesse liiva kuhjama, kujundades ja ohjates seeläbi ümbritsevat maastikku.
Loomismüüt maastikus
Teadlased märkasid hämmastavat sarnasust templi asukoha ja muistse Egiptuse loomismüüdi vahel. Vanimates tekstides kirjeldatakse loojajumalat, kes ilmub maapinna kõrgendikuna, mis kerkib esile „algookeanist“. Karnaki saar oli piirkonnas ainus sedavõrd kõrge ja veega ümbritsetud ala, mistõttu võidi see teadlikult valida pühakoja asukohaks.
Southamptoni ülikooli teadlane doktor Ben Pennington rõhutab, et Teebase eliit võis näha selles paigas sümboolset jumal Ra-Amuni asupaika. Igal aastal, kui Niiluse üleujutused taandusid ja veest kerkis taas nähtavale kuiv maa, meenutas see müütilist „esimest mäge“, millest maailma loomise loos kõik alguse sai.
Teaduslik tähtsus ja uus pilk Egiptuse ajaloole
Värske uuring toetub varasematele, 2024. aastal tehtud töödele, milles analüüsiti, kuidas kliima- ja keskkonnamuutused on kujundanud Niiluse orgu viimase 11 500 aasta jooksul. Karnaki näide on saanud silmapaistvaks tõestuseks, kui tihedalt olid loodus ja usk muistsetes tsivilisatsioonides seotud.
See avastus ei lahendanud üksnes nelja tuhande aasta vanust mõistatust, vaid näitas ka, kuidas religioon ja keskkond võisid määrata ühe inimkonna suurima pühakoja sünni. Niiluse muistsetest vetest kerkinud Karnaki saar on tänini elav tõend sellest, kuidas müüt võib saada ajalooliseks tegelikkuseks.
