Üks inimkonna ajaloo vanimaid küsimusi kõlab näiliselt lihtsalt: kas Universum on lõputu või on tal servad? Ja kui ta paisub, siis millesse ta paisub ja kust see kõik algas? Pärast enam kui sajandi pikkuseid vaatlusi ja teoreetilisi arutelusid saavad teadlased kindlalt öelda üht – me elame paisuvas Universumis.
Kas see tähendab, et Universum on lõputu? Vastus ei ole sugugi ühene. Sageli kujutame Universumit ette hiiglasliku paisuva sfäärina, mis laieneb tühjusesse – nagu õhupall, mille pinnale joonistatud galaktikad üksteisest eemaldudes aina kaugenevad, kui pall suuremaks puhutakse.
Või kujutleme seda taignana, milles olevad rosinad kerkides üksteisest kaugenevad. Kuid nii õhupallil kui ka leival on keskpunkt ja serv. Kust siis algab Universumi keskpunkt ja kus on selle äärejoon?
Suure Paugu plahvatus toimus kõikjal korraga
Tulemus on harjumatu, kuid Universumil ei ole ei keskpunkti ega serva. Suur Pauk (ingl. Big Bang) ei toimunud ühes kindlas kohas – see toimus igal pool. Iga punkt, mida täna näeme, oli osa Suure Paugu algseisundist.
See ei olnud plahvatus juba olemasolevas ruumis, vaid ruumi enda teke ja paisumine. Kui Universum paisuma hakkas, ei olnud üht kindlat punkti, kust see „valla pääses“. Aeg ja ruum sündisid koos, mistõttu ei saa öelda, et Suurel Paugul oli kindel asukoht – tal oli hetk.
See toimus kõikjal üheaegselt, sest tol hetkel tähendas „kõikjal“ lihtsalt kogu olemasolevat reaalsust.
Millesse Universum paisub?
See on üks keerukamaid küsimusi, sest meie igapäevane mõtlemine ei aita siin kuigi palju. Kui ütleme, et Universum paisub, kujutame seda sageli tahtmatult ette kui mulli, mis kasvab ümbritsevasse tühjusesse. Selline kujutlus on aga eksitav.
Ei ole mingeid „väliseid“ avarusi, millesse Universum paisuks. Universum paisub iseendas – see tähendab, et selles olevate objektide vahemaad suurenevad, kuid Universum ei kasva mingisse uude ruumi oma piiride taga, sest sellist ruumi ei eksisteeri.
„Väljaspool Universumit“ ei ole mitte midagi – ei ruumi ega aega. Juba sõna „väljaspool“ eeldab millegi olemasolu, kuid Universum hõlmab endas kogu olemasolu.
Ei ole seina ega välist poolt
Kui Universumil oleks serv, oleks teoreetiliselt võimalik selle ääreni rännata ja „välja“ minna. Kuid seda teha ei saa, sest „sealt edasi“ ei ole mitte midagi – ei ruumi, ei aega. Universum on kõik, mida saame nimetada reaalsuseks.
Nii nagu Maa pind on lõplik, kuid ilma ääreta, võib ka Universum olla lõplik oma kujult, kuid ilma piirjoonteta. Sa võid ruumiskiirusega liikuda lõputult, ilma et jõuaksid mingi „seinani“.
Kuigi lõplikku vastust küsimusele, kas Universum on lõputu või lõplik, veel ei ole, on üks asi selge: Universum ei paisu „mitte millessegi“. Ta lihtsalt paisub – ning koos sellega paisub ka ruumi ja aja enda struktuur.
