Kujutle hetke, mil robot sõidab mööda Punase planeedi pinda ja märkab järsku objekti, mis ei sobitu ümbritsevasse keskkonda. See ei näe välja nagu teised kivid ega meenuta kohalikke geoloogilisi vorme, vaid jätab mulje, justkui oleks pärit mõnest täiesti teisest Päikesesüsteemi paigast. Just nii juhtus NASA kulguriga Perseverance, kui see avastas Jezero kraatris ebatavalise kujuga rändrahnu, mis sai nimeks „Phippsaksla“. Kui kahtlused kinnituvad, võib sellest saada esimene raua–nikli meteoriit, mille Perseverance on leidnud – avastus, mis võib osutuda üheks kogu missiooni põnevamaks leiuks.
Ebatavaline leid Jezero kraatris
Kuigi teised NASA kulgurid – eriti Curiosity Gale’i kraatris – on avastanud mitu raua–nikli meteoriditükki, ei olnud Perseverance seni ühtegi sellist objekti tuvastanud. See üllatas teadlasi: Jezero kraater, kus kunagi laiutas hiiglaslik järv, pidi loogiliselt olema samuti loomulik meteoriitide „püünis“. Miks ühtegi meteoriiti varem ei leitud, jäi senini vastuseta küsimuseks – kuni praeguse hetkeni.
Värske avastus tehti „Vernoddeni“ nimelises piirkonnas, kus Perseverance uuris paljandunud aluskivimit. Just seal märkas kulgur madalal asetsevate, üpris lameda pinnaga kivimite taustal ebatavalise kujuga väljaulatuvat rändrahnu. „Phippsaksla“ läbimõõt on ligikaudu 80 sentimeetrit ning selle pind paistab silma õõnsuste ja lohkudega, mis ei ole iseloomulikud kohalikele settekivimitele Marsi pinnal.
Kuidas Perseverance tuvastas ebatavalise koostise?
Rändrahnu märkas esmalt kulguri masti ülaosas paiknev Left Mastcam-Z kaamera. Need kaamerad aitavad Perseverance’il tuvastada tugeva kontrastiga objekte ja detaile, mis ümbritseva maastiku taustal eriti silma torkavad.
Pärast esmast avastamist kasutati üht kulguri arenenumat instrumenti – SuperCam’i. See seade suudab uurida objektide koostist mitme meetri kauguselt, kasutades laser-spektroskoopiat. Tulemused olid muljetavaldavad: „Phippsaksla“ koosneb rauast ja nikkelist.
Selline kooslus on väga tugev viide sellele, et tegemist ei ole tavalise Marsi pinnakivimiga, vaid raua–nikli meteoriidiga, mis on planeedile langenud kosmosest. Maal moodustavad sellist tüüpi meteoriidid küll vaid väikese osa kõigist leidudest, ent on oma struktuuri ja teabe tõttu Päikesesüsteemi kujunemise kohta äärmiselt väärtuslikud.
Miks on see leid nii tähtis?
Esiteks oleks see esimene seda tüüpi meteoriit, mille Perseverance on avastanud. Kuigi missioon on Marsil tegutsenud juba üle nelja aasta (alates 2021. aastast), on kulgur seni keskendunud peamiselt settekivimite kogumisele, et selgitada, kas Jezero kraatris võis kunagi valitseda elu jaoks sobilik keskkond.
Teiseks võib meteoriit aidata teadlastel paremini mõista:
- kuidas muutuvad raua–nikli meteoriidid Marsi üliõhukeses atmosfääris,
- kui kaua säilivad sellised objektid suhteliselt rikkumata kujul Punase planeedi pinnal,
- millised täpsed tingimused valitsevad pinnal, kus oksüdatsiooni on vähe, kuid tolmu ja Päikese kiirgust väga palju.
Kolmandaks aitab selline leid täiustada Perseverance’i otsingualgoritme: kui kulgur suudab keerulises keskkonnas tuvastada haruldasi objekte, saab selle kogemuse põhjal täiustada analüüsimeetodeid tulevaste missioonide jaoks – nii mehitamata kui ka mehitatud lendude puhul.
Millist rolli mängib see leid inimkonna plaanides Marsil?
Perseverance’i missioon ei ole ainult teadusprojekt. See on ühtlasi uute, Maa-st sõltumatute tehnoloogiate katseplatvorm. Marsi pinnal asuvad meteoriidid võivad aidata mõista:
- kui tõhusalt saab tuvastada objekte, mis on planeedile saabunud kosmosest,
- kas meteoriitide materjale oleks võimalik kasutada tulevastes kolooniates,
- kui kaua püsivad metallid muutumatuna keskkonnas, mis erineb Maa tingimustest.
Raua–nikli meteoriite võiks teoreetiliselt rakendada in situ tootmises – alates konstruktsioonimetallidest kuni tööriistadeni. See tähendaks, et tulevased Marsi missioonid saaksid kasutada kohalikke ressursse ega peaks kõike vajalikku kallilt Maalt kaasa tooma.
Mis saab „Phippsaksla“ rändrahnust edasi?
Kuigi SuperCam on juba andnud esimesed andmed, plaanivad Perseverance’i teadlased teha täiendavaid uuringuid. Need võivad hõlmata:
- pinna skaneerimist teistel lainepikkustel,
- mineraalikoostise analüüsi Raman-spektroskoopia abil,
- võimalikku laser-töötlust, et saada detailsem elementkoostise signatuur.
Praegu sõnastavad teadlased oma järeldusi ettevaatlikult, nimetades leidu „väga tõenäoliseks meteoriidiks“. Ametlik kinnitus antakse alles pärast kõigi kavandatud analüüside lõpetamist.
Kas sellised leiud on Marsil haruldased?
Raua–nikli meteoriidid on ühed vastupidavamad meteoriiditüübid – nad taluvad atmosfääri läbimist palju paremini kui paljud teised. Marsi atmosfäär on väga hõre, mistõttu võivad isegi suured meteoriidid planeedi pinnale langeda peaaegu lagunemata. Samas muudavad Marsi kliima ja paks tolmukiht selliste objektide leidmise keeruliseks.
Curiosity on Gale’i kraatrist avastanud juba mitu sellist objekti. Jezero kraatri leid kinnitab omakorda mõtet, et Mars toimib justkui pideva kosmilise „muuseumina“, mis säilitab miljardite aastate pikkuse Päikesesüsteemi ajaloo.
Pildid on illustratiivsed © Canva.
