Radikaalsete poliitiliste jõudude liikumised, naistevihkamist ja kahjulikku mehelikkuse mudelit propageerivad internetikeskkonnad, incel’ite ja teiste subkultuuride mõjud, mõnele mehele ebakindlust tekitav feminism, ärevust õhutav sõjatunnetus…
See on kaos, milles on eriti raske orientiiri leida noorel mehel – nii kirjeldavad praegust olukorda psühhoterapeut Dainius Jakučionis ja psühholoog Miroslavas Filiostovič. Kuidas mees saaks selles kaoses navigeerida – mitte kaotada iseennast, hoolida oma vaimsest tervisest, vastata ühiskonna ootustele ja samas mitte muutuda toksiliseks meheks?
Fookuses: mehe emotsionaalne maailm
November on meeste tervise kuu ja projekt „Amžinai veikia“ kutsub hetkeks peatuma ning küsima: kui palju tähelepanu pühendame sellises segaduses mehe emotsionaalsele maailmale? Sel nädalavahetusel avatakse Vilniuse „Auto muuseumis“ kunstiline installatsioon, mis kujutab mehe erinevaid seisundeid ja tundeid.
Laupäeval toimub komöödiõhtu, kus oma nägemust mehelikkusest jagavad avalikkusele tuntud koomikud: Mantas Katleris, Evaldas Jasaitis, Vanilla Killa B ja Mindaugas Laskovas. Pühapäeval kulmineerub projekt aruteluga kaasaegsest mehelikkusest kriiside keskel. Vestluses osalevad psühholoogia sektori ülem major Miroslavas Filistovič, soolise võrdõiguslikkuse ekspert Virginija Jurėnienė, Meeste kriisi- ja infokeskuse direktor Donatas Nėnius, psühhoterapeut Dainius Jakučionis ja projekti mentor Agnė Večkytė.
Enne arutelu räägime psühhoterapeut Dainius Jakučionise ja psühholoog Miroslavas Filiostovičiga meeste vaimse tervise väljakutsetest, reguleerimata sotsiaalmeedia mõjust mehe identiteedile ning sellest, kuidas meestevaheline lähedus erineb naiste omast.
Millest mehed suletud uste taga räägivad?
Millest mehed julgevad kõige avameelsemalt rääkida? Milliste küsimuste ja kogemustega nad ei söanda pöörduda sõprade ega lähedaste poole, aga räägivad neist terapeudile?
D. J.: Minu praktika näitab, et keskne teema on suhted. Isegi kui inimene alustab psühhoteraapiat ärevuse, karjääri- või identiteedikriisi pärast, jõuab vestlus varem või hiljem suheteni partneri või iseendaga. Meestel ei ole sageli, kellega rääkida kahtlustest, konfliktidest, mõtetest lahutuse üle või lihtsalt sellest, et nad tunnevad end suhtes halvasti.
Kui suhted partneriga paranevad, kerkivad taas esile küsimused iseenda kohta: kes ma olen, mida ma teen, mis on kõige mõte? Naised esitavad sarnaseid küsimusi, kuid räägivad neist sageli loomulikumalt. Nad on harjunud juba lapsest saadik oma kogemusi sõbrannade või teiste inimestega jagama, mehed aga kipuvad end pigem sulgema. Kõige sagedamini kuulen meestelt lugusid just suhetest.
M. F.: Jah, suhted teiste ja iseendaga on kõige tavalisemad teemad. Rääkides suhtest iseendaga kirjeldavad mehed tihti isolatsiooni, raskusi lähedaste sidemete loomisel ja usalduse puudumist. Sageli kerkivad identiteediküsimused: kes ma olen, mida ma tahan, millised on minu väärtused. Loomulikult jõutakse ka mehelikkuse ja mehe rolli teema juurde ühiskonnas. Aga sama moodi räägivad naised oma naiselikkusest.
Teemade spekter on lai. Kui mees jõuab teraapiasse, tähendab see, et tal on tõesti valus ja varasemad katsed end ise aidata pole toiminud.
Kahtlused mehelikkuse suhtes
Te mainisite, et meestel tekivad küsimused mehelikkuse kohta. Millised kõhklused neid kõige enam vaevavad?
M. F.: Tänapäevased soorollid. See, mida peetakse mehelikuks ja naiselikuks, on nüüdisühiskonnas palju muutunud. Sotsiaalmeedia ja üldine digitaliseerumine mõjutavad seda arusaama väga tugevalt, lisaks kanname kaasas oma lapsepõlvekogemusi. Paljud poisid on kasvanud üles lahutatud peredes, ilma isa autoriteedi ja eeskujuna kogetud mehelikkuseta. Sellised küsimused võivad kerkida alateadlikult – inimene ei pruugi teadvustada, et see on tema jaoks oluline. Seepärast on väga tähtis neist teemadest rääkida, neid analüüsida ja süveneda.
„Manosfäär“, incel’id ja algoritmid
Kuidas mõjutavad sotsiaalmeedia ja erinevad internetikultuurid meie arusaama mehelikkusest ja naiselikkusest?
D. J.: Väga palju sõltub sellest, millisesse sotsiaalmeedia „mulli“ inimene satub, millise algoritmi „konksu“ otsa ta jääb. Algoritmid kujundavad tema tegelikkuse. Praegu räägitakse palju nn manosfäärist (ingl. manosphere – internetikeskkonnad, mis propageerivad „kõva“ mehelikkust, naistevihkamist ja kritiseerivad feminismi) ning sellistest tegelastest nagu Andrew Tate, kes meelitavad noormehi lubadustega: kui sul pole raha, tule minu juurde, teenid ja kõik läheb korda. Paraku näib, et nende meeste maailmas on naised justkui teenijad, kelle roll on lapsi sünnitada ja oma funktsiooni täita, mitte olla partnerina võrdväärsed.
Teine äärmus on incel’ite ideed (internetisubkultuur, mille liikmed ei suuda leida romantilist või seksuaalpartnerit ja süüdistavad selles enamasti naisi): olen väärtusetu, kellelegi ei meeldi, kui ma ei teeni raha, ei taha ükski naine minuga olla, sest kõik naised on kiskjad. Sellised sõnumid ei toeta eneseväärikust ega aita luua sotsiaalseid suhteid või mõista, milline võiks olla inimene ise ja millist partnerit otsida.
Lisaks võib rääkida pornograafia mõjust. Kui mees vaatab palju pornot ja näeb pidevalt vaid modellide kehaideaale, hakkab ta uskuma, et naised peavadki välja nägema just niisugused. Sotsiaalmeedias jagatakse samuti peamiselt ilustatud pilte. Nii kujuneb ettekujutus, et elu peabki olema sama ilus kui fotodel – aga päriselus „ei tule välja“.
Ja siis lisanduvad sellised mõisted nagu „toksiline mehelikkus“. Kui sa ei saa aru, mida see tähendab, võid hakata mõtlema: kui ma olen mees, kas ma olen siis paratamatult toksiline? Terminid seostuvad omavahel ja vastandavad inimesi.
See on kaos, milles on eriti raske orienteeruda noortel, kel pole veel oskust kriitiliselt hinnata, mis on tõde. Nende väärtused ei ole veel välja kujunenud, seega nad ei suuda eristada, millised liikumised neid tegelikult toetavad. Kui ka peres järgitakse sarnast mudelit – isa käitub halvasti emaga, vanemad on pidevas konfliktis või lahutatud ja räägivad üksteisest halvustavalt –, siis ilma teistsuguse eeskuju või selgituseta tekib peas täielik segadus.
Inimene näeb kõigepealt ainult omaenda mulli. Tal on raske sealt välja tulla, sest ta ei taha omaks võtta teistsugust maailmavaadet, vaid otsib infot, mis kinnitaks seda, mida ta niigi usub.
Samas, kui mees jälgib nn „mõõdukama“ psühholoogia esindajaid, näeb ta, et saab ka teisiti. Internetis on palju problemaatilist, kuid ka väga häid algatusi. Näiteks „Gentys“ räägitakse, mis on mehelikkus, et see ei ole iseenesest toksiline, et mees ei pea olema külm, vaid võib olla emotsionaalselt kirjaoskaja ja vastutav oma tunnete eest.
Poliitilised äärmused ja nende ohtlikkus
Teie mainitud äärmuslikud meesteliikumised seostuvad sageli radikaalse parempoolse ideoloogiaga, mis omakorda ründab vasakäärmust ja kujutab seda ohuna ühiskonnale. Kumb äärmus on teie hinnangul ohtlikum?
D. J.: Tuleb eristada Leedut näiteks Ameerika Ühendriikidest. Suurimad äärmused paiknevad pigem seal, Lääne suunas. Leedus napib vastavaid uuringuid, seega tuginevad hinnangud sageli välisandmetele, mis ei pruugi meie konteksti otseselt sobida.
Ma ei ütleks, et üks äärmus on „tervislikum“ kui teine. Ohtlik on äärmus ise. Pole tähtis, kas see on konservatiivne või ülimalt liberaalne – äärmus ei jäta ruumi teistsugusele arvamusele. Kui näiteks inimene toetab traditsioonilist peremudelit, eeldatakse automaatselt, et ta ei või toetada naise õigust abordiks isegi rasketel meditsiinilistel juhtudel. Miks ei võiks traditsioonilist perekonda pooldav mees olla samas ka abordiõiguse poolt?
Äärmuslikud ideed tõmbavad inimesi ligi nagu sektid: esmalt köidab ühtekuuluvustunne, hiljem annad juba vabatahtlikult ka oma raha.
M. F.: Äärmus meenutab lihtsustatud „must-valget“ mõtlemist: kas kõik on hea või kõik halb. Elu on aga kusagil vahepeal, oluline on tasakaal. Kunagi öeldi, et piisab, kui oled „piisavalt hea“ ema või isa. Sama kehtib ka mehe kohta – sa ei pea püüdma kangelaseks saada, piisab, kui oled piisavalt hea mees.
Kui poisile on lapsepõlvest saadik korrutatud „ära ole nõrk“, „ära nuta“, siis kardab ta täiskasvanuna oma loomulikke tundeid. Ühiskond ülistab ratsionaalsust ja loogikat, samal ajal lükatakse emotsionaalne maailm kõrvale – kuigi see on sama oluline.
Mehed sõja ja kriiside ajastul
Elame ärevas geopoliitilises olukorras: sõda Ukrainas, poliitilised konfliktid, kliimakriis. Kas mehi mõjutavad need ärevuse allikad mingil eriliselt viisil?
M. F.: Meeste reaktsioonidel võib tõesti olla eripärasid, sest nende puhul rõhutatakse teistsuguseid sotsiaalseid ootusi ja mehelikkusenorme. Mehele pannakse sageli õlgadele perekonna pea, kaitsjana ja toitjana toimimise roll. Ohuolukorras võib mees tunda tohutut vastutust ja pinget: kas ma suudan säilitada stabiilsuse, külma pea, leida lahenduse? Selline surve on ohtlik, sest võib tekitada jõuetuse- ja häbitunnet, sisemist stressi.
Sõjaoht paneb mehe küsima: kas ma olen valmis minema sõtta, kaitsma oma perekonda? Sisemisi konflikte ja dialooge võib olla palju.
Pacifism ja „ebamehelikkuse“ häbimärgistus
Leedus ei ole pasifism eriti populaarne, eriti pärast sõja algust Ukrainas. Sõda peetakse pigem meeste, mitte naiste asjaks. Kas pasifistlikke vaateid kandvad mehed paistavad ühiskonna silmis ebamehelikud?
M. F.: Leedu ühiskond kannab tugevat okupatsioonide, rõhumise, partisaniliikumise ja iseseisvuse eest võitlemise mälu. Seetõttu tajutakse kaitset ja vastupanu sageli moraalse kohustusena. Meest, kes ei soovi sõdida, võidakse näha passiivse või ebalojaalsena, mehest „vääriliselt“ mitte käituvana. Samas võib pasifism olla väga küps ja moraalselt õiglane seisukoht – sisuliselt on see vägivallale vastandumine.
D. J.: Palju sõltub põlvkonnast. Pärast taasiseseisvumist sündinud inimesed ei ole sõda näinud ega kogenud otsest survet. Veel hiljem, pärast 2000. aastat sündinutel on sageli vanemad, kes ise ei ole elanud range rõhumise tingimustes. Sellised noored ei kuule enam vanematelt ega vanavanematelt vastupanu- ja sõjalugusid. See mõjutab nende suhtumist sõtta ja valmisolekut ise sõdida.
Naise tugevnemine ja mehe ebakindlus
Naiste olukord ühiskonnas paraneb märgatavalt ja teadlased rõhutavad, et sooline võrdõiguslikkus on kasulik nii naistele kui meestele. Miks tekitab naise positsiooni tugevnemine siiski paljudes meestes ebakindlust?
D. J.: Kui mehe enesehinnang on kõrge, ei mõjuta tugev ja iseseisev naine teda negatiivselt. Kui aga enesehinnang on madal, kompenseeritakse seda töö ja saavutustega. Kui äkki tekib kõrvale samaväärselt edukas ja tugev naine, läheb mehel raskeks, sest laguneb vana stereotüüp, et mees peab olema pere toitja ja pea. Nüüd võib seda rolli kanda ka naine. Kui naine teenib isegi rohkem, variseb madala enesehinnanguga mehe identiteet kokku – ta ei tea, kuidas sellega hakkama saada.
On paare, kus mõlemad peavad end võrdseteks partneriteks ega pea oluliseks, kumb teenib rohkem. Kuid Leedus on stereotüüpne mõtlemine siiski väga tugev ja kandub vanematelt põlvkondadelt noorematele endiselt edasi.
Olukorda ei paranda ka feminismi sees tekkiv vastandumine. Olen näinud lausa koomilisi olukordi, kus vaieldakse, kes on „tõelised“ ja „mitte-tõelised“ feministid; ühed leiavad, et ka mehed võivad olla feministid, teised neid ei tunnista. Ometi sai feminism – nii, nagu mina seda mõistan – alguse soovist saavutada sugude võrdsus, anda naistele valimisõigus ja luba osaleda otsustusprotsessides.
Kuidas noorel mehel selles kaoses ellu jääda?
Olete ise öelnud, et elame kaoses, milles on eriti raske orienteeruda noorel mehel. Mida talle soovitada? Kas on vaja mingit eriviisilist lähenemist?
D. J.: Palju sõltub isast, kes on sageli esimene ja suurim õpetaja. Aga mida teha neil, kellel isa ei ole või on suhted temaga nii keerulised, et ei tahagi suhelda?
Väga oluline on, et mehel oleks teisi autoriteete, kes saaksid olla justkui teejuhtideks. Selliseid kogukondi, mis võiksid aidata, on tegelikult palju: skaudid, spordiklubid, meestegrupid. Need annavad eeskuju, mida poisil või mehel väga vaja on.
Sotsiaalmeedia on reguleerimata ja kontrollimatu, seega ei saa see olla lahendus. Oluline on, et poisse, noormehi ja mehi koondavad organisatsioonid jagaksid rohkem infot just sotsiaalmeedias, arusaadaval ja ligipääsetaval kujul.
Kui mees tunneb end üksiku ja isoleerituna, aitab sarnaseid mehi koondavasse gruppi kuulumine tal kergemini hingata. Nende rühmade ülesehitus ongi selline, et vastu võetakse kõik ning keskkond on turvaline.
Suurim probleem on jõuda nende meesteni, kes on juba äärmustesse kaldunud, sest enamasti tulevad huvitatud ise. Kui inimene ei soovi muutuda, on teda väga raske muuta. Kui sul on sõber, kes on läinud ühte või teise äärmusse, helista talle ja küsi, kuidas tal läheb. Võib-olla õnnestub tal lasta liituda sinu seltskonnaga, kus on teistsuguste vaadetega inimesed. Jah, see nõuab aega ja pingutust, ning keegi ei tea ette, kas see end „ära tasub“.
Psühhoteraapia, mis loodi pigem naiste järgi?
Rääkides psühhoteraapiast: kas see sobib meestele samamoodi kui naistele?
D. J.: Tuleb tunnistada, et psühhoteraapia on osaliselt loodud naistele mõeldes. Enda tunnetest rääkimine ja emotsioonide väljendamine on naistele üldiselt loomulikum. Mehed seevastu kuulevad pidevalt: ära nuta, ära ole „häda“, ära ole „nagu naine“. Aga mis siis, kui ta tahab nutta? Kui tal on valus ja hirmus? Tekib sisemine segadus – kas ta siis tuleb teraapiasse? Paljud mehed kardavadki teraapiasse tulla.
M. F.: Meestevaheline lähedus on sageli teistsugune kui naistel – rohkem tegusid, vähem sõnu. Kuid mõlemad lähedusvormid on võrdselt sügavad ja vajalikud. Erineb vaid tee, mis viib läheduseni.
Kakskümmend aastat tagasi oli suureks probleemiks meeste vähene võimalus tegevusteks. Nüüd on algatusi palju: skaudid, Šaulių liit, „Vyrų kalvės“, isaduse grupid. See on tähtis, sest isegi kui peres puudub hea isa eeskuju, saab poiss selle leida mujalt.
Ma ei armasta niivõrd nõuandeid jagada, kuid kordan alati: tervist ei ole ilma vaimse terviseta. Vaimne tervis ei ole ainult haiguste puudumine. See on võime armastada, töötada ja mängida. Lapsed oskavad seda loomulikult, meie aga kipume seda unustama.
