Tänapäeval tunnevad paljud inimesed end pidevalt pinges, kuigi otsest ohtu justkui polegi. Keha reageerib igapäevastele muredele nii, nagu oleks vaja võidelda ellujäämise nimel. Nii muutub stress ajutise reaktsiooni asemel tavapäraseks seisundiks ja kurnab vaikselt meie energiavarusid.
Meie loodus ja elukeskkond ei klapi
Evolutsioonilised antropoloogid märgivad, et elame keskkonnas, milleks me bioloogiliselt pole lõpuni kohanenud. Inimesele on loomulikum viibida õues, puude ja avarate maastike keskel, mitte tihedasti täis ehitatud linnades. Kui rohelust on vähe, muutub isegi lühike tempomuutus ja eemaldumine saginast raskesti kättesaadavaks.
Teadlased Colin Shaw ja Daniel Longman on läbi töötanud suure hulga uuringuid ja leidnud neist ühise joone. Nende sõnul tuleneb kaasaegne stress vastuolust inimese ürgse loomuse ja tänapäevaste tingimuste vahel. See aitab selgitada, miks näiliselt väikesed ärritajad kasvatavad pikaks ajaks ärevust ja väsimust.
Kus elab meie keha?
Keha elab minevikus
Meie esivanemad kogesid stressi harva, kuid siis väga intensiivselt – näiteks kui tuli kiskja eest põgeneda või see eemale peletada. Selline võitlus või põgenemine pani tööle närvisüsteemi, lihased ja südame, meeleorganid muutusid hetkega teravaks. Kui oht oli möödas, järgnes pikk puhkus, uni ja taastumine, nii et organism jõudis täielikult kosuda.
Tänapäeval on mehhanism sama, ainult et lõvid on asendunud e-kirjade, tähtaegade ja konfliktidega. Organism reageerib vestlusele ülemusega, pingelisele kõnelusele partneriga või tänavamürale nagu otsesele ohule. Kuna aga füüsilist „väljalaset” ei toimu, võivad stressihormoonid veres ringleda terve päeva ja öö.
Linn kui pidev ärritaja
Metsik hulk väikseid signaale
Iga päev ümbritseb meid hulk väikeseid stiimuleid, mis hoiavad keha pidevas valmisolekus. Müratase, liiklusummikud, kunstlik valgus õhtuti, reklaamid ja infotulv tekitavad alalise pinge. Sellele lisandub pidev enda võrdlemine teistega, mida võimendavad sotsiaalmeediaplatvormid.
Pikaajalise stressi tagajärjed
Teadlased hoiatavad, et pikaajaline stress võib kahjustada aju ja immuunsüsteemi ning mõjutada ka viljakust. Linnades täheldatakse sagedamini kehvemat füüsilist võimekust, kõrgemat ärevuse ja depressiooni taset ning mõnes paigas ka lühemat eluiga. Oma osa on õhusaastel, mikroplastil, halval unel ja istuval eluviisil.
Tagasi tasakaalu
Loodus kui vastumürk
Uuringud näitavad, et aeg looduses alandab vererõhku ja parandab meeleolu. Isegi lühike jalutuskäik pargis, istumine veekogu ääres või pilk rohelusele lõõgastab närvisüsteemi. Keha saab signaali, et keskkond on turvaline ja tohib rahuneda.
Mida saaksid teha linnad ja meie ise?
Autorid kutsuvad linnaplaneerijaid looma rohkem rohelisi alasid, liikumisteid ja vaikseid puhkekohti. Vajalik on hoida looduslikke maastikke, vähendada saastet ning julgustada inimesi veetma vähemalt osa päevast õues.
Eriti tähtsad on vaiksed tsoonid, kus saab olla ilma ekraanide ja kohustusteta. Ka väikesed igapäevased harjumused – näiteks lõunapaus värskes õhus – aitavad tasakaalu taastada. Kui suudame ühildada kaasaegse elurütmi looduse lähedusega, on võimalik tagasi võita tervislikum tempo ja pikem taastumisaeg.
