Mõnikord kõlavad teadusuudised nagu ulme, kuid füüsikud armastavad kontrollida isegi kõige veidramaid ideid. Üks selline küsimus on: mis juhtuks siis, kui inimese kehast läbiks väga väike must auk? Selgub, et vastus on üllatav ning esmapilgul palju vähem hirmutav, kui võiks arvata.
Vanderbilti ülikooli füüsik Robert Scherrer otsustas selle teoreetiliselt läbi arvutada. Teda ajendasid nii tänapäevased avastused mustade aukude kohta kui ka üks vana ulmelugu, milles inimene sellise sündmuse tagajärjel sureb. Uurija tahtis mõista, kas see oleks vähemalt teoorias võimalik.
Arvutused näitavad, et väikese massiga mustad augud on inimese kehale peaaegu ohutud. Kahju oleks tühine seni, kuni must auk ei ületa teatud kriitilist massipiiri. Suurim oht ei peitu mitte selles, et ta keha „sisse imeks“, vaid selles, et ülikiirelt kudede vahelt läbi liikudes tekitab ta tugeva löögi.
Pirminised mustad augud
Selliseid mikroskoopilisi musti auke nimetatakse pirministeks mustadeks aukudeks. Arvatakse, et need võisid tekkida varases universumis, kui vahetult pärast Suurt Pauku kujunes lühikeseks ajaks äärmiselt tihedaid ainekogumeid. See oleks täiesti teistsugune tekkemehhanism võrreldes kokku varisevate tähtedega, millest moodustuvad tavalised mustad augud.
Neid objekte mainitakse vahel võimaliku tumeaine koostisosana. Ometi ei peeta neid peamiseks kandidaadiks, sest nende tekkeks vajalikud tingimused oleks pidanud olema väga haruldased. Isegi kui pirminised mustad augud tõesti eksisteerivad, peaks neid olema äärmiselt vähe – seega on kohtumine inimesega praktiliselt võimatu.
Milline oleks löök inimese kehale?
Scherreri arvutuste järgi algaks märkimisväärne kahjustus alles siis, kui musta augu mass ulatuks umbes 140 miljardi tonnini. Kuigi mass oleks hiiglaslik, oleks auk ise uskumatult väike – läbimõõt jääks alla aatomi suuruse. Selline must auk liiguks läbi keha nii, et puudutaks tegelikult väga väheseid osakesi.
Ent ta liiguks kiirusega umbes 200 kilomeetrit sekundis, mis ületab helikiirust mitmekordselt. Tema taga tekiks šokilaine, sarnane kuulist lähtuva balistilise löögiga. Just see lööklaine rebiks kudesid ning võiks põhjustada surmava trauma.
Rebivad gravitatsioonijõud ja nende tõenäosus
Teine oht tuleneb ebavõrdsest gravitatsioonijõust, mis tõmbab keha eri osi erineva tugevusega. Keha mustale augule lähim piirkond tõmmatakse tugevamalt kui kaugemad osad, mistõttu kudesid hakatakse venitama ja need võivad rebeneda. Siiski on gravitatsioon nii väikestel kaugustel üpris nõrk ning enamasti hoiavad keha struktuure koos palju tugevamad jõud, näiteks keemilised sidemed ja tuumajõud.
Selleks, et need rebivad jõud põhjustaksid tõsiseid kahjustusi, eriti ajukoes, peaks must auk olema veelgi massiivsem – umbes 7 triljonit tonni. Sellisel juhul toimiks ta pigem kui äärmuslik „superkuul“, mitte ei neelaks inimest tervenisti endasse.
Kohtumise tõenäosus sellise objektiga on aga sisuliselt olematu: hinnanguliselt umbes üks kord kvintiljoni aasta jooksul. Seetõttu võib järeldada, et teoreetiliselt on see huvitav, kuid praktilises elus võime rahulikult magada – musta augu läbilibisemine läbi keha jääb peaaegu kindlasti vaid ulmeks.
