Marssi uurimine algab sageli täiesti tavalistest kividest, mis esmapilgul ei paista millegi erilise poolest silma. Ometi võib ka näiliselt tähtsusetu leid muutuda suureks avastuseks, kui olud kujunevad õigeks. Just nii juhtus ka marsikulguriga „Curiosity“.
Juhus, mis viis suure avastuseni
Eelmisel aastal mais sõitis „Curiosity“ mööda Gediz Vallise kanalit, kui see juhuslikult ületas rabeda mineraalse mügariku. Kivi purunes ning selle seest avanesid erekollased kristallid, mis üllatasid teadlasi. Selgus, et tegu oli puhta elementaarse väävliga, mida tuntakse ka brimstoni nime all.
Marsselt on väävliühendeid leitud juba ammu, kuid puhas väävel sellisel kujul polnud seni kordagi tuvastatud. Veelgi üllatavam on, et samas piirkonnas leidub palju sarnaseid kive, mis viitab võimalusele, et elementaarne väävel võib seal olla üsna tavaline. Nii muutus juhuslik juhtum omamoodi aknaks uude peatükki Marsi ajaloos.
Netikene leid, mis ei sobi senisesse pilti
NASA projekti teadlane Ashwin Vasavada rõhutas, et puhast väävlivälja võib Marsil võrrelda oaasisarnase leiuga kõrbes. Sellist ainet ei peaks selles piirkonnas lihtsalt pinnal olema, mistõttu sunnib avastus ümber hindama seni kehtinud geoloogilisi stsenaariume. Mida rohkem sarnaseid kive leitakse ja analüüsitakse, seda tõsisemaks muutub küsimus: kuidas need üldse said kujuneda?
Väävel, sulfaat ja muistne vesi
Sulfaat on sool, mis tekib siis, kui väävel ühendi kujul seguneb vees teiste mineraalidega. Kui vesi hiljem aurustub, jäävad maha sulfaatmineraalid, mis jutustavad loo muistsetest veekogudest. Sellised leiud aitavad taasluua Marssi varasema niiske ja veerohke mineviku.
Puhas väävel seevastu saab tekkida vaid väga kitsas tingimuste vahemikus. Seni ei olnud märke, et just Gediz Vallise kanalis oleks sellised tingimused kunagi valitsenud. Suur kogus puhast väävlit otse pinnal viitab sellele, et Marsi geoloogias toimuvad või on toimunud protsessid, mida me veel ei tunne.
Väävel ja võimaliku elu eeldused
Väävel on kõikide eluvormide jaoks üks põhielemente, sest sellest moodustuvad mitmed olulised aminohapped, mis on valkude ehituskivid. Ehkki see leid ei ole iseenesest tõend elu olemasolu kohta, sobitub see laiemasse pilti Marsi elukõlblikkusest minevikus.
Planeedilt on juba varem leitud vee jälgi, keeruka keemia märke ja tingimusi, mis võinuks elu toetada. Puhas väävel lisab sellele mosaiigile uue ja olulise killu.
Juhuslik kivipragunemine kui teaduse vedur
„Curiosity“ pardal olevad instrumendid suutsid määrata väävli koostise, kuid ilma juhusliku kivipurunemiseta oleks see leid võinud jääda määramata ajaks varjatuks. Nüüd seisavad teadlaste ees küsimused: kust see väävel pärineb, kuidas ta kanalisse jõudis ja millised protsessid seda juhtisid?
Vastuste leidmiseks on vaja detailsemaid mudeleid Marsi geoloogilisest arengust ning lisavaatlust sama piirkonna kivimite kohta.
Tee jätkub: marsikulgurid töös
Gediz Vallise kanal on iidse jõesängi jäänuk, mille kivimid talletavad miljardite aastate pikkust ajalugu. „Curiosity“ jätkab teekonda mööda seda orgu, otsides uusi märke, mis aitaksid rekonstrueerida muistseid keskkondi. Iga uus läbitud meeter võib tuua järgmise üllatuse.
Samal ajal tegutseb Marsil ka „Perseverance“ kulgur, mis sõidab mööda planeedi pinda ning uurib kivimeid teistes piirkondades. Hiljuti püstitas see oma uue distantsirekordi, läbides ühe sõiduga 411 meetrit. Mõlemad robotid meenutavad, et teaduslik uudishimu võib sõna otseses mõttes „kivi pooleks murda“ ja paljastada Marsi seni tundmatuid aardeid.
