NASA teadlaste uusimad uuringud pakuvad täiesti värsket pilku Marsile. Kui varem arvati, et Punane planeet oli teatud ajajärkudel niiske ja potentsiaalselt elukõlblik, siis uued andmed viitavad, et suure osa oma ajaloost on Mars olnud hoopis kauge, kuiv ja elutu maailm. See muudab meie arusaama sellest, milliseid tingimusi on kusagil universumis üldse vaja, et elu saaks tekkida.
Mineraaliderikkad kivimid, mis muutsid Marsi saatust
2025. aastal avastas NASA kulgur Curiosity Marsilt mineraaliderikkad kivimid, mis sarnanevad Maal leiduvatele karbonaatidele, millest sageli moodustub lubjakivi. Karbonaadid seovad atmosfäärist süsinikdioksiidi ja „lukustavad“ selle oma koostisesse. Maal on sellised reaktsioonid eluliselt tähtsad süsinikuringe ja kliima reguleerimise seisukohast.
Marsil võis sama protsess anda aga täielikult vastupidise tulemuse – hävitada atmosfääri kasvuhooneefekti, mis on vedela vee eksisteerimiseks hädavajalik. Teadlased usuvad nüüd, et just need karbonaadid eemaldasid Marsi atmosfäärist liiga palju süsinikdioksiidi ning planeet kaotas sooja, mida oleks olnud tarvis elu püsimajäämiseks.
Lühiajalised elukõlblikud oaasid
Uurimuse kaasautori, Chicago ülikooli teadlase dr Edwin Kite’i sõnul võisid Marsil siiski esineda kohalikud ja lühiajalised piirkonnad, kus niiskust ja soojust oli piisavalt, et elu oleks võinud tekkida. Need alad olid aga pigem erandid kui reegel.
Valdav osa planeedist oli elule ebasoodne ning elukõlblikud perioodid olid harvad ja lühikesed. See tähendab, et potentsiaalsel elul olnuks väga vähe aega ja võimalusi tekke- ning arenguprotsessideks.
Ebatäielik süsinikuringe Marsil
Maal on süsinikuringe lahutamatult seotud elu säilimisega – see on protsess, mille käigus süsinik ringleb atmosfääri, elusorganismide, ookeanide ja maakoore vahel. Marsil, nagu mudelid näitavad, toimis see ringe vaid osaliselt.
Süsinikdioksiid jõudis küll kivimitesse, kuid väikese vulkaanilise aktiivsuse tõttu ei pääsenud see enam atmosfääri tagasi. Nii eemaldati kasvuhoonegaase järk-järgult üha rohkem, planeet jahtus ning kuivas tasapisi välja.
Sajad miljonid aastad kestnud põuaperioodid
Teadlased leidsid, et isegi siis, kui Marsil lühikeseks ajaks tekkis vedelat vett, lõppesid need perioodid kiiresti. Neile järgnesid <strongkümnete või sadade miljonite aastate pikkused põuaperioodid, mil elu tekkimise võimalused olid sisuliselt täielikult hävitatud.
Sellised äärmuslikult pikad kuivad ajajärgud võisid katkestada iga potentsiaalse eluprotsessi juba selle algfaasis, enne kui see jõudnuks kuigi kaugele areneda.
Uuringud pole siiski kaugeltki lõppenud. Teadlased kahtlustavad, et Marsi pinnakihtide all võib peituda vedela vee taskuid, mida pole seni veel õnnestunud avastada. NASA teine kulgur Perseverance on juba tuvastanud karbonaate hoopis teises piirkonnas – iidse järve deltas, kus võisid kunagi elada mikroorganismid.
Mars – võti elu saladuste juurde
Dr Kite’i sõnul, kui selgub, et Mars ei suutnud elu tekitada isegi siis, kui seal oli vett, tähendab see, et elu teke on palju keerulisem ja ebatõenäolisem protsess, kui seni arvati. See omakorda viitaks, et elusloodus võib olla universumis erakordselt haruldane.
Kui aga tulevikus leitakse isegi kõige tagasihoidlikumaid mikroobse elu jälgi, viitaks see hoopis vastupidisele – et elu teke planeetidel võib olla tavalisem nähtus, kui oleme siiani uskunud.
NASA uued avastused Marsil ei muuda üksnes meie arusaama Punase planeedi minevikust ja võimalikust elukõlblikkusest. Need võivad pöörata pea peale meie ettekujutuse kogu universumi eluvõimalustest ja sellest, kui erandlik või tavaline nähtus on elu kosmilises mastaabis.
