Kosmoseruum jääb endiselt üheks salapärasemaks ja ohtlikumaks paigaks, kuhu inimene saab sattuda. Hoolimata nüüdisaegse tehnoloogia arengust ja üha paremast ettevalmistusest kosmosemissioonideks, on inimeste tervisele ja elule suunatud ohte endiselt palju. Seetõttu küsitakse üha sagedamini: mis tegelikult juhtuks, kui astronaut sureks kosmoses?
Elu Maal tundub meile iseenesestmõistetav. Meil on atmosfäär, hapnik, suhteliselt püsiv temperatuur ja kaitse kahjuliku kiirguse eest. Kuid kohe, kui inimene lahkub Maa atmosfäärist, muutub olukord kardinaalselt. Kosmoses satub ta keskkonda, mis on inimesele täielikult ebasoodne.
Seal ei ole hapnikku, rõhk on peaaegu nullilähedane ning temperatuur võib kõikuda äärmiselt kõrgest väga madalani, olenevalt sellest, kas keha on Päikese käes või varjus.
Mis juhtub inimese kehaga vaakumis?
Kõige ohtlikum on see, et ilma erikaitseta reageerib inimorganism neile tingimustele väga kiiresti. Vaid mõne sekundi jooksul ilma hapnikuta ja rõhukaitsuta kaotaks inimene teadvuse. Organismis olevad gaasid ja aurud hakkaksid paisuma, tekitades kudedes tõsiseid kahjustusi.
Kopsualveoolid võivad rebeneda, vereringe häirub ning südame töö võib väga kiiresti seiskuda. Ka kehavedelikud reageerivad vaakumile – need hakkavad madala rõhu tõttu justkui “keema”, moodustades veresoontes mullikesi, mis omakorda takistavad organismi normaalset talitlust.
Astronaudi keha saatus pärast surma kosmoses
Kui astronaut sureks avakosmoses, hakkaks tema surnukeha lihtsalt orbiidil triivima või jääks kosmosejaama või kapslisse, kui surm leiab aset seal. Keha ei külmuks kohe, sest vaakumis kandub soojus edasi väga aeglaselt. Külm hakkaks mõjuma järk-järgult ning keha kuivaks tasapisi, kaotades niiskust, kuna kehavedelikest eralduv aur pääseb otse vaakumisse.
Sellistes tingimustes võib surnukeha säilida üpris kaua, eriti juhul, kui see ei satu otsese Päikesekiirguse kätte. Kui keha on aga pikalt ultraviolettkiirguse, radiatsiooni ja äärmuslike temperatuuride mõju all, hakkavad ajapikku siiski toimuma lagunemisprotsessid. Bakterid ei saa kosmoses tegutseda samamoodi nagu Maal, kuid kiirgus ja füüsikalised mõjurid lõhuvad kudesid tasapisi ikkagi.
Ajaloost tuntud juhtumid ja teaduslikud arutelud
Siiani on teada vaid üks juhtum, kus astronaudid on surnud väljaspool Maa atmosfääri – see juhtus 1971. aastal Nõukogude Liidu missiooni Sojuz 11 käigus. Naastes Maale avanes ootamatult väike klapp, mille tõttu toimus kapslis äkiline dekompressioon. Kõik kolm meeskonnaliiget hukkusid lämbumise tagajärjel. See traagiline sündmus näitas, kui habras on inimelu kosmilistes tingimustes, isegi siis, kui tehnika tundub esmapilgul usaldusväärne.
Tänapäeval on kõik kosmosesse suunduvad meeskonnad põhjalikult välja õpetatud ja pideva järelvalve all. Jaamad ja kapslid on varustatud protokollidega juhuks, kui keegi peaks missiooni ajal surema. Kui astronaut sureb Rahvusvahelises Kosmosejaamas (TKS) või kosmoselaevas, võib tema keha olenevalt olukorrast:
- tagastada Maale,
- isoleerida spetsiaalses hermeetilises osas,
- äärmuslikul juhul suunata avakosmosesse, et vähendada riske ülejäänud meeskonnale.
Eetilised ja praktilised dilemmad
Astronaudi surm ei tõstata ainult teaduslikke, vaid ka keerukaid eetilisi küsimusi. Kuidas toimida surnukehaga, kui naasmine Maale pole võimalik? Kas on moraalselt vastuvõetav lasta keha lihtsalt kosmosesse triivima? Või peaks ette nägema eraldi matmisprotseduuri kosmoses?
Üheselt selgeid vastuseid täna veel ei ole. Sellised küsimused muutuvad aga üha olulisemaks, kui planeeritakse pikaajalisi missioone, näiteks lende Marsile või püsiasulate rajamist Kuu pinnale.
Kokkuvõte: inimene ja surm kosmoses
Kosmos on lummav, kuid samas väga ohtlik keskkond. Inimkeha ei suudaks ilma kaitseta vaakumis vastu pidada isegi mitte ühte minutit, surm saabuks väga kiiresti. Teadlased ja insenerid otsivad endiselt parimaid lahendusi, kuidas sellistes olukordades käituda ning kuidas minimeerida ohtu kosmoses töötavatele inimestele.
Üks on aga juba praegu selge: astronautide ohutus nõuab erakordset tähelepanu ja põhjalikku ettevalmistust – mitte ainult tehnika, vaid ka meditsiiniliste, eetiliste ja praktiliste küsimuste tasandil, et olla valmis isegi kõige äärmuslikemateks olukordadeks.
