Välinete lähenedes liigub üha rohkem inimesi kalmistutele, kaasas korvid küünalde, lillede, väikeste rehade ja harjadega. Mõne jaoks on see tavapärane sügisene rituaal, teistele aga võimalus meenutada lähedasi, kellega enam silmast silma rääkida ei saa.
Kalmistust on saanud vaikse mälestuse asemel võistlusväli
Üha sagedamini muutuvad kalmistud hingedepäeva paiku rahu ja süvenemise oaasi asemel omamoodi näituseks – kelle haud on ilusam, kelle lillekimp kallim, kelle küünlad põlevad kauem. Selle aja sügavam tähendus upub tihti müra, võrdlemise ja märkamatult tekkiva haudade kaunistamise võistluse alla.
Nii võib ununeda külastuse tegelik mõte – sisekaemuslik side lahkunuga, mälestuste elavus, hetk iseendale ja temale. Üha enam inimesi unustab, et kalmistul käimine ei ole pelgalt füüsiline tegevus või veel üks „tehtud“ linnuke päevaplaanis. See on võimalus peatuda, rääkida mõttes inimesega, keda elavana enam pole, kuulata vaikust ja jääda selle sisse.
On tõsi, et haudade korrastamine on lugupidav tegu. Kuid palju olulisem kui laitmatult puhastatud ümbrus on see, mida inimene endaga südamesse kaasa võtab. Kõik hauad ei ole hoolitsetud. Kõiki ei külastata hingedepäeval. Ometi võib igaüks enda sees leida paiga, kuhu on talletatud mälestused. Just seal algabki lahkunu tõeline austamine.
Mitte küünlad, vaid mälestused
Kuigi küünlavalgusest on saanud hingedepäeva peamine sümbol, on see siiski vaid väline tegu. Tõeliselt loeb see, mida inimene mõtleb ja tunneb. Sageli võib kalmistul näha, kuidas küünlaid süüdatakse justkui automaatselt – nagu oleks tegu argise liigutusega. Kuid kas koos leegiga süttivad ka mälestused? Kas mõttes öeldakse välja nimi, tuuakse esile mõni jutuajamine, jagatakse siirast tunnet?
Need, kes on unustanud hingedepäeva tegeliku tähenduse, riskivad muuta selle aja tühjaks rituaaliks. Selle asemel, et olla oma tunnetega, kiirustatakse: ühest hauast teise, ühest lillepoest järgmisse. Väliselt võib tunduda, et kõik on tehtud õigesti, ent sisemine side jääb kogemata. Nõnda saab hingedepäevast võimalus näidata end, mitte tunda.
Tasub endale meenutada: mälestused ei maksa midagi. Need ei nõua uhkeid kimpe. Vahel piisab, kui seista lihtsalt vaikselt, meenutada häält, liigutust või ühist hetke. Niisugune vaikus räägib rohkem kui sada küünalt.
Haudade külastamine ei ole ainult hingedepäeva komme
Paljud jõuavad kalmistule vaid hingedepäeva paiku. Nii saab sellest justkui ainus aeg aastas, mil lahkunuid meenutatakse. Kuid kas mälestustel peaks olema kalendri piirid? Lähedase inimese elu ei lõpe tema surmaga – ta elab edasi teie juttudes, peretraditsioonides ja isegi igapäevastes valikutes.
Kalmistul käimine võib olla vaiksem ja intiimsem just siis, kui see ei ole seotud kindla kuupäevaga. Mõned ütlevadki, et kõige tähenduslikum on hauda külastada siis, kui süda seda ise soovib. Ilma ummikute, küünlajärjekordade ja täistuubitud parklateta.
Sellisel ajal on tõepoolest võimalik ennast kuulata ja meenutada seda, mis on tõeliselt tähtis. Isegi väga lühike hetk võib saada tähenduslikuks sisemise sideme taastamiseks. Tasub end meenutama julgustada kogu aasta vältel, mitte üksnes siis, kui kalendris on vastav märge. Haud on vaid koht. Tõeline mälestus elab südames.
Mitte kõigil pole võimalust – ja see on normaalne
Tuleb mõista, et kõigil ei ole võimalik haudu külastada. Mõned elavad kaugel, teistel ei luba seda tervis või rahaline seis. Sageli kaasneb sellega süütunne – justkui oleks midagi valesti tehtud. Oluline on endale andestada ja meenutada, et tähtsaim ei ole füüsiline kohalolek, vaid siiras mälestus.
Paljud leiavad oma viisi lahkunute meenutamiseks: süüdatakse küünal kodus, tehakse annetus abivajajale, loetakse palvet või öeldakse mõttes lihtsalt „aitäh“. Kõik need on väärtuslikud ja tähenduslikud meenutamise vormid. Üht ja ainsat „õiget“ viisi lahkunute austamiseks ei ole. Oluline on siirus.
Kalme ei tohi unustada. Kuid samas ei pea arvama, et lugupidamine väljendub ainult korras hauas ja küünalde rohkuses. Olulisem on mäletada inimest ennast – tema lugu, mõju ja panust teie ellu.
Viimane küsimus: mida soovite ise endast maha jätta?
Haudade külastamine paneb paratamatult mõtlema ka enda elule. Mida te soovite, et teist mäletataks? Kas tahaksite, et teie haud oleks lilledega kaetud, või et teie kohta räägitaks lugusid ühise laua taga? Kas soovite, et teid meenutataks tegude, mitte hauatähise kuju pärast?
Need küsimused ei ole mõeldud kurvastamiseks. Need tuletavad meelde, et igaüks saab juba täna kujundada oma pärandit – elusat, tõelist ja tähenduslikku. Iga vestlus, abikäsi, tähelepanelik pilk lähedasele saab osaks sellest, mis jääb teist kauaks alles.
Võib-olla seisab kunagi keegi teie haua juures mitte sellepärast, et „nii peab“, vaid sellepärast, et ta tõesti tahab.
Haudade külastamine on elu jätkumine mõtetes. Olge elus nii meenutades kui ka elades nii, et oleks, mida ja keda mäletada.
