Viimastel aastatel on paljud pangad hakanud oma sularahaautomaatide võrku aktiivselt kärpima. Alguses tundus see loomuliku arenguna. Ühiskond eelistab järjest enam maksta kaardi või telefoniga ning sularaha ei näi enam nii vajalik.
Kui aga mõnes linnas ja terves vallas ei ole enam ühtegi pangaautomaati, saab peagi selgeks, et asi ei ole ainult tehnoloogilises arengus. See trend ei tekita üksnes ebamugavusi, vaid tõstatab ka tõsiseid küsimusi ligipääsetavuse, sotsiaalse tõrjutuse ja isegi rahalise kontrolli kohta.
Sularaha tähtsust kiputakse sageli alahindama. Mõned inimesed ei kasuta sularaha seetõttu, et nad oleksid ajast maha jäänud, vaid seetõttu, et see on neile ainus toimiv viis säilitada finantsiline iseseisvus.
Sularaha kadumine ja nähtamatu surve
Eakad, maapiirkondade elanikud, väikse sissetulekuga inimesed – just need on grupid, kellel puudub sageli ligipääs mugavale internetiühendusele või kaasaegsetele makselahendustele. Pankade otsused sularahaautomaate sulgeda mõjuvadki vahel kui vaikne sõnum: kui sa ei kasuta digiteenuseid, ei ole sinu mugavus meile oluline.
Kuigi ametlikud põhjendused kõlavad ilusasti – optimeerimine, kulude vähendamine, turvalisus –, on tegelik olukord palju keerulisem. Sularahaautomaatide eemaldamine ei toimu tihti mitte seetõttu, et neid enam kellelgi vaja ei oleks, vaid seetõttu, et nende kadumine aitab kujundada uut käitumismustrit.
Mõnel juhul meenutab see vaikset survet loobuda sularahast. Ning see ei ole juhuslik protsess, vaid osa laiemast finantssüsteemide ümberkujundamisest, kus inimese valikuvabadus muutub tasapisi aina piiratumaks.
Skaitsemajandus – eduloo kulissid
Digitaalne pangandus on kahtlemata väga mugav: see on kiire, võimaldab kulusid reaalajas jälgida ning teeb paljud toimingud lihtsamaks. Kuid sularahaautomaatide kadumist seletatakse digilahendustega sageli vaid pealispindselt – see on justkui fassaad, mille varju jäävad sügavamad huvid.
Pangad saavad füüsiliste teenuste vähendamisega märkimisväärselt kärpida oma kulusid: vaja on vähem töötajaid, logistikalahendusi, hooldust ja turvateenuseid. Mida rohkem teenuseid kolitakse äppidesse, seda enam muutub pank nähtamatuks struktuuriks, millel ei ole vaja füüsilist kohalolu.
Sageli ei otsita tasakaalu tehnoloogilise arengu ja inimeste tegelike vajaduste vahel, vaid valitakse lihtsalt kõige odavam tee. Paradoxaalsel kombel puutuvad probleemidega kokku isegi suurlinnad: mõnes linnaosas võib lähim sularahaautomaat asuda mitme kilomeetri kaugusel.
Digilahendused toimivad suurepäraselt seni, kuni kõik süsteemid töötavad: on mobiililevi, nutiseadmed, makseterminalid. Ent piisab ühest tõrkest – ja seda juhtub päriselus tihti –, ning sularaha ei ole enam pelgalt alternatiiv, vaid ainus viis igapäevaselt toime tulla.
Sularaha kui kontrolli takistus
Teine, palju vaiksem, kuid mitte vähem oluline põhjus sularaha tagasitõrjumiseks on asjaolu, et sularaha on üks viimaseid valdkondi, kus inimene saab tegutseda sõltumatult digisüsteemist. Iga kaardimakse jäetakse maha digitaalse jäljena, mida saab salvestada, analüüsida ja töödelda.
Sularaha liikumine ei ole seevastu alati nähtav. See on ebamugav neile, kes soovivad täielikku andmekontrolli. Siit kerkibki üks võimalik seletus, miks pangad soovivad sularaha kasutust igal sammul piirata: küsimus ei ole ainult mugavuses, vaid ka andmete jälgimises ja inimeste rahalise käitumise kontrollis.
Kui kõik, mida inimene oma rahaga teeb, muutub vaid digitaalseks kirjeks andmebaasis, ei hoia pank enam üksnes tema raha, vaid kogub ka detailset teavet. Mida inimene ostab, kui sageli, kus ta käib, millised on tema harjumused – see kõik muutub struktureeritud andmeteks.
Selline info on tohutu väärtusega: seda saab kasutada reklaamide sihtimiseks, personaliseeritud pakkumiste tegemiseks või isegi inimeste käitumise hindamiseks ja reastamiseks. Digimajanduse maailmas on need andmed kui kuld. Sularaha aga ei sobitu sellesse raamistikku – seda on raskem jälgida ja seetõttu on ka kontroll sularaha üle väiksem.
Mida see kõik tähendab inimesele?
On selge, et otsused sularahaautomaatide sulgemise kohta ei ole pelgalt tehnoloogilise arengu paratamatu tulemus. Need peegeldavad laiemat arengut, kus rahasüsteemid muutuvad üha tsentraliseeritumaks ning inimeste valikud aina kitsamaks.
Selline reaalsus ei sobi kõigile. On inimesi, kes soovivad endiselt välja võtta sularaha ilma lisatasudeta, ei usalda täielikult tehnoloogiat või lihtsalt eelistavad oma raha hallata omal moel.
See ei ole vastandumine arengule, vaid õigus valida. Ning seni, kuni see õigus on alles, peab alles jääma ka võimalus kasutada sularaha ja sularahaautomaate.
Mitte kõik ei soovi elada algoritmide juhitud maailmas. Mõned inimesed tahavad endiselt hoida raha käes, mitte üksnes ekraanil kontojäägina. Ja neil peab olema võimalik seda teha ilma kunstlike takistuste või varjatud surve avaldamiseta.
Pangad, kes tõepoolest tahavad inimesi teenida, peaksid seda mõistma ja seda õigust austama – kui mitte kohe, siis väga lähitulevikus.
