Sel sügisel on ühistranspordi ja selle tuleviku üle palju arutletud. Arutelu vallandas riigikontrolli kriitiline raport maakondliku ühistranspordi korralduse ja kavandatava reformi kohta. On tõsi, et süsteem „pigistab” mitmest kohast, kuid kuna valdkond on suur ja keerukas, on ümberkorraldused võtnud oodatust rohkem aega.
Poolikul teel ei tohi pidama jääda – tuleb leida ja ellu viia lahendused, mis hoiavad ühistranspordi töös ja muudavad selle kasutajale mugavamaks. Küsimus on selles, et inimesed saaksid elada kõikjal Eestis ning samal ajal vabalt liikuda. Ei tohi unustada, et 19 protsendi Eesti inimeste jaoks on ühistransport ainus liikumisviis.
Killustunud süsteem ja keeruline vastutuse jagamine
Riigikontrolli audit tõi õigustatult välja ühistranspordi killustatuse ning vähese koostöö asjaosaliste vahel. Tegemist on väga keerulise valdkonnaga, mis hõlmab kõiki Eesti omavalitsusi, bussifirmasid ja teisi transpordiettevõtteid, eri ministeeriume ja nende allasutusi, piirkondlikke ühistranspordikeskusi, aga ka tee-ehitust ja -remonti ning liinigraafikuid. Siia alla kuuluvad muu hulgas bussi- ja rongiaegade sobitamine ning loomulikult sõitjad ise – väga erinevate vajaduste ja võimalustega inimesed õpilastest eakate ja erivajadusega inimesteni.
Elroni näide: väikeste peatuste suur mõju
Värske näide illustreerib probleemi hästi. Elron muutis Tallinna–Viljandi liinil rongide sõiduaegu ning jättis teatud väljumiste puhul ära Olustvere ja Sürgavere peatuse. See on põhjustanud Viljandis ja Viljandimaal tõsise pahameeletormi – paljude inimeste igapäevaelu on pea peale pööratud. Loodetavasti teeb Elron selles otsuses vigade paranduse.
Erinevate transpordiliikide parem kooskõla
Selleks et ühistransport hästi toimiks, tuleb hallata ja koordineerida omavahel erinevaid transpordiliike – bussi ja rongi kõrval ka parvlaevu ja lennukeid – ning kogu taristut. Muudatuste tegemine on suur väljakutse, sest see on otsapidi seotud ka hariduse korraldamise, ruumilise planeerimise ja keskkonnaküsimustega.
Poliitilised otsused ja tasuta ühistranspordi õppetunnid
Paljudele inimestele asendamatu ühistransport on paratamatult ka poliitilise tähelepanu all. Viimase kümnendi otsuseid tagasi vaadates tuleb tunnistada, et näiteks tasuta bussitranspordi teemal tehti mitmeid samme liialt tormakalt. Kõike ei kaalutud põhjalikult läbi ning ei mõeldud piisavalt sellele, mis saab tulevikus.
Tasuta sõit teatud sihtrühmadele, näiteks õpilastele, on igati põhjendatud, kuid samal ajal tuleb silmas pidada süsteemi pikaajalist jätkusuutlikkust.
Rahastamise kindlus kui eeldus toimivale süsteemile
Viimastel aastatel on ühistransport elanud pidevas teadmatuses, kas aasta lõpuks leitakse riigieelarvest lisaraha kulude katmiseks või mitte. Seni on seda üldjuhul siiski tehtud.
Koostöös rahandusministeeriumiga viidi tänavu veebruaris valitsusse uued rahastamise põhimõtted, mis kiideti heaks ja mida kasutati 2026. aasta eelarve koostamisel aluseks.
Kokkuleppe järgi on vajalikud kulud eelarves kaetud ning erakorralised kulud, näiteks taristu rendiga seotud väljaminekud, kaetakse samuti erakorraliselt ja arvestatakse järgmise aasta eelarvesse. On põhjust loota, et see praktika jääb püsima.
Summad kasvavad – vajadus ei kao
2024. aastal eraldas riik ühistranspordile 148,5 miljonit eurot ning sellele lisaks veel üle 30 miljoni euro. Sellest summast kulus 72 miljonit eurot bussiliinidele. Nende summade kasv on paratamatu – ministeeriumi prognoosi järgi läheb 2029. aastal maakondliku bussitranspordi korraldamine riigile maksma juba 87 miljonit eurot.
See raha tuleb hädavajalikult leida ja langetada otsused, mis hoiavad ühistranspordi töös seal, kus kommertsliinid ei suuda toimida.
Hanked, motivatsioon ja ühine piletisüsteem
Üle tuleb vaadata ka hankekorraldus, et ettevõtjatel oleks selge motivatsioon pakkuda senisest paremat teenust. Praegu saavad vedajad oma tasu kätte sõltumata sellest, kui palju inimesi bussiga sõidab, mis ei innusta piisavalt kvaliteeti tõstma.
Lisaks tuleb lõpule viia ühise piletisüsteemi loomine, et sõitjatel oleks lihtsam oma liikumist planeerida ja erinevaid transpordivahendeid kombineerida. Bussi- ja rongiliiklus peab omavahel paremini sobima – nii ei tohiks väljumised toimuda samal ajal ega ka liiga suure vahega.
Reformi mõte: rohkem sõitjaid ja tugevamad piirkonnad
Reform, mille eesmärk oli tuua bussidesse ja rongidesse rohkem sõitjaid ning hoida elu igas Eesti paigas, peab jätkuma. Ühistranspordi puhul on regionaalne mõõde ülioluline.
Tänu toimivale süsteemile saavad iga päev kümned tuhanded inimesed liikuma – tööle, kooli, huviringi, poodi, arsti juurde, kalmistule või lähedastele külla. Samuti pääsetakse teenuste juurde, mida väikeriigina ei suudeta igal pool pakkuda.
Kas olla vedur või vagun?
Kui ühistransporti juhitakse vedurist, mitte vagunist, on palju võimalik saavutada. Vastasel juhul tunnevad maal ja väiksemates kohtades elavad inimesed, et riik on neist loobunud.
Kui riigi „õhemaks lihvimine” jätkub, kasvab surve kolida maapiirkondadest tõmbekeskustesse veelgi. See muudab ühistranspordi rolli ja arendamise väikeriigi tuleviku seisukohalt keskse tähtsusega küsimuseks.
