Rebased toodi Austraaliasse Euroopast eelkõige meelelahutuseks. Vaid mõne aastakümnega muutusid nad aga üheks ohtlikumaks kiskjaks kogu mandril. Uuemad uuringud näitavad, kui kiiresti punarebaste asurkond levis Kagu-Austraaliast kuni kõige kaugemate kõrbepiirkondadeni.
Briti jahitraditsioonidest ökokatastroofini
Euroopa kolonistid tõid rebased Austraaliasse sihilikult, et jätkata britipärast jahtimistraditsiooni. Esimesed loomad lasti loodusesse Werribee, Corio ja Ballarati piirkonnas. Kuid juba mõne aasta pärast kasvas rebaste arvukus niivõrd, et nende populatsiooni ei olnud enam võimalik kontrolli all hoida.
„Väiksed Austraalia loomad ei osanud end sellise kiskja eest kaitsta,“ märgivad Adelaide’i ülikooli teadlased Sean Tomlinson ja Damien Fordham.
Välkkiire levik üle mandri
Vaid umbes 60 aastaga levisid rebased peaaegu üle kogu Austraalia mandri – alates Victoria osariigist kuni loode suunas asuva Pilbara piirkonnani. Täna on neid leitud peaaegu kõikjal, välja arvatud troopilises põhjaosas ja Tasmaanias.
Teadlased analüüsisid sadu ajaloolisi sissekandeid rebaste esimeste vaatluskohtade kohta, kasutades ajalehtede, raamatukogude ja valitsusasutuste arhiive. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kirjutas kohalik ajakirjandus laialdaselt rebastest, kes hakkasid massiliselt ründama kodulinde ja lambaid.
Neile andmetele toetudes lõid teadlased tuhandeid arvutimudeleid, mis peegeldasid täpselt nii loomade liikumiskiirust kui ka levikut. Mudelid kordasid peaaegu ideaalselt rebaste tegelikku levikut nii ajas kui ruumis.
Kuidas rebased mandri vallutasid
Aastatel 1870–1895 hõivasid rebased kogu Kagu-Austraalia, seejärel liikusid kiiresti põhja ja lääne suunas, üha kuivematesse piirkondadesse. Umbes 1940. aastaks olid nad jõudnud Loode-Austraaliasse, rohkem kui 4000 kilomeetri kaugusele esialgsest asustuskohast.
Kiire paljunemine ja paindlik toidulaud
Miks suutsid rebased Austraalias nii hõlpsalt kanda kinnitada?
Esiteks toovad emasrebased igal aastal ilmale umbes 4–5 kutsikat, kes levivad kiiresti uutele aladele. Teiseks on rebased väga paindliku toidulauaga – nad söövad linde, närilisi, küülikuid, putukaid, aga ka puuvilju ja muud taimset toitu.
Puuduvad looduslikud vaenlased
Euroopas hoiavad rebaste arvukust kontrolli all sellised tippkiskjad nagu hundid ja karud. Austraalias neid aga ei ole. Veelgi hullem – pärast koloniseerimist hakati massiliselt hävitama dingosid, ainsaid looduslikke kiskjaid, kes oleksid võinud rebastega tõsiselt konkureerida.
Mõju ökosüsteemile
Ilma looduslike vaenlasteta ja omades rohkelt toitu – põldudel, farmides, isegi prügilates – vallutasid rebased kiiresti suure osa maastikust. Kõrbepiirkondades nende arvukus küll kõigub: rohkema saagi aastatel paljunevad nad kiiresti, aga põuaperioodidel langeb populatsioon järsult.
On hinnatud, et igal aastal hukkub Austraalias rebaste ja metsistunud kasside tõttu ligikaudu 300 miljonit looma. Vähemalt 16 imetajaliigi populatsioon on neist tõsiselt kannatada saanud, osa neist on täielikult välja surnud.
Austraalia loomastik on miljonite aastate jooksul arenenud ilma selliste kiskjateta, mistõttu paljud liigid ei taju rebast ohuna – nad ei jookse eest ära isegi siis, kui on juba liiga hilja.
Õppetunnid tulevikuks
Tomlinsoni ja Fordhami loodud mudelid aitavad mitte ainult mõista minevikus toimunut, vaid ka prognoosida teiste invasiivsete liikide, näiteks aga-konnade ja metsistunud kasside, levikut ning mõju keskkonnale.
Austraalia on elav näide sellest, milleni võivad viia liigiuputused: uusaegsel perioodil on seal välja surnud rohkem imetajaliike kui üheski teises maailma piirkonnas. Rebastest, kes kunagi toodi sisse kui aristokraatlik jahiloom, on saanud tõeline ökoloogiline katastroof.
Inimese roll ja vastutus
Rebaste täielik väljajuurimine on tõenäoliselt võimatu, isegi kui kasutada mürke ja teisi jõulisi tõrjemeetodeid. Ent selle loo peamine sõnum on selge: inimese sekkumine loodusesse võib kaasa tuua väga pikaajalisi tagajärgi, samal ajal kui tasakaalu taastamine on äärmiselt keeruline ja aeganõudev.
