Detsembrikuised õhtud üllatavad tänavu isegi neid, kes pilku taevasse tõstavad vaid harva. Idakaares süttib kohe pimeduse saabudes ebatavaliselt ere taevane tuluke – justkui otse legendidest kolmest hommikumaa targast. Mitmed on seda juba nimetanud tänapäevaseks „Petlemma tähteks“, kuigi astronoomid rõhutavad: tegu pole imega, vaid täiesti loomuliku ja täpselt seletatava nähtusega. Ometi sütitab selle heleduse, aja ja koha kokkulangemine taevas taas vana, kunagi lõplikult vaibunud vaidluse – mis võis Piiblis kirjeldatud jõulutäht tegelikult olla?
Ajaloolised seletused: mis võis olla Piibli jõulutäht?
Kaasaegsed taevauurijad on juba kaua püüdnud siduda religioosseid lugusid astronoomiliste faktidega. Ühed arvavad, et Petlemma täht võis olla erakordselt lähedane Veenuse ja Jupiteri koosseis 2. aastal eKr. Teised peavad tõenäolisemaks haruldast kolmekordset Jupiteri ja Saturni ühendust 7. aastal eKr. On ka teadlasi, kes ei välista, et tegu võis olla väga heleda supernoovaga – täheplahvatusega, mis mõneks ajaks ületab heleduselt kõik ümbruskonna tähed.
Ühtset vastust pole inimkond siiski leidnud. Erinevad mudelid ja ajaloolised allikad lubavad vaid oletusi, mitte kindlaid järeldusi. Selle talve taevane vaatepilt annab aga uue ja väga silmatorkava ettekäände sama küsimuse taas esile tõsta.
Ere valgus idataevas: mitte täht, vaid Jupiter oma parimas hiilguses
Kuigi detsembrikuises taevas ei ole seekord silmatorkavaid planeetide üksteiselähenemisi, palja silmaga nähtavaid komeete ega ootamatuid täheplahvatusi, tõmbab üks objekt siiski paratamatult tähelepanu – Jupiter. Ta tõuseb idast kõigest umbes kaks tundi pärast loojangut ning tänu varasele talvepimedusele särab suure osa ööst. Alates kella 20 paiku kohaliku aja järgi tõuseb ta tõeliseks „taevalaeks“, olles heledam kui ükskõik milline teine öine objekt peale Kuu.
Detsembri alguses säras Jupiter muljetavaldava -2,4 suurusega heledusega ning opositsiooni lähenedes see näitaja veelgi väheneb (mis astronoomias tähendab heleduse kasvu), jõudes umbes -2,5-ni 2025. aasta lõpuks. Kuna astronoomias tähistavad negatiivsed tähesuurused kõige eredamaid objekte, on Jupiter praegu hästi nähtav isegi neile, kes taevasse vaid aeg-ajalt piiluvad.
Miks on ta niivõrd ere? Põhjus peitub mitte ainult planeedi massis ja valgust peegeldavas atmosfääris, vaid ka Jupiteri ja Maa omavahelises asendis nende orbiitidel.
Opositsioon – aeg, mil Jupiter särab kõige eredamalt
10. jaanuaril 2026 jõuab Jupiter opositsiooni – hetke, mil Maa asub täpselt päikese ja hiidplaneedi vahele. Siis on Jupiter meist kõige lähemas punktis ning helendab eriti eredalt. Opositsiooni ajal tõuseb planeet ligikaudu samal ajal päikeseloojanguga, jõuab kõrgeimasse punkti kesköö paiku ning loojub koos koiduga.
Oluline on mõista, et see nähtus pole kuigi haruldane. Jupiteril kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese ligikaudu 11,86 Maa-aastat, samal ajal kui Maa teeb oma tiiru ühe aastaga. Nii „saab Maa Jupiterile ringi peale“ umbes kord aastas, mistõttu leiab Jupiteri opositsioon aset ligikaudu iga 13 kuu järel. Teadusväljaanded nagu Sky & Telescope tuletavad meelde, et igal aastal, kui Maa Jupiterist möödub, on viimane oma orbiidil nihkunud umbes ühe kaheteistkümnendiku võrra – seetõttu kulub pisut üle aasta, kuni planeedid taas täpselt ühele joonele satuvad.
Tänavu pole Jupiter veel opositsioonis, kuid see ei takista tal muutumast omamoodi „pühadevalguseks“, mis detsembritaevast domineerib. Just see seos – ere talvine taevane märk – äratab paljudes mälestuse jõululoo Petlemma tähest.
Kas Jupiter võis olla Petlemma täht?
Kuigi praegune särav valguslaik taevas meenutab tõesti selget ja silmatorkavat „juhitähekest“, on astronoomid ühel meelel: Jupiteri opositsioon iseenesest pole ei haruldane ega ainulaadne nähtus, mistõttu üksnes selle alusel on raske näha temas sama ajaloolist märki, mida kirjeldavad evangeeliumid.
Samas jääb alati küsimus, kuidas tõlgendasid taevaseid märke inimesed kaks tuhat aastat tagasi. Ajal, mil taevakaart oli ühtlasi kalendri, uskumuste ja ennustuste allikas, võis iga teistsugune või ootamatult ere nähtus saada märgi, sümboli või jumaliku sõnumi tähenduse.
Praegune Jupiteri heleduse tase näitab hästi, kui kergesti kipume muljetavaldavaid taevasündmusi romantiseerima. Tänapäeval, mil meil on teleskoobid, täpsed mõõteriistad ja kosmoseaparaadid, vaatame taevasse pigem analüütiliselt. Ammustel aegadel võidi aga samasugust eredat taevakeha võtta kui märguannet, teerajajat või tõotuse täitumist.
Nii võib öelda, et tänavune Jupiteri sära on justkui sümboolne tagasipöördumine nende lugude juurde, mis on kandunud põlvest põlve juba aastatuhandeid, isegi kui teaduslik seletus on meil nüüd käepärast.
Miks tasub just nüüd pilk taevasse tõsta?
Detsember kutsub meid vaiksemale sammule ja hetkeks peatumisele. Lühikeste päevade ja pimedate õhtute ajal süttib taevas valgus, mida on näha täiesti palja silmaga, ilma ühegi abivahendita. See on suurepärane võimalus nii huvilistele kui ka peredele meenutada, et astronoomia pole pelgalt teadlaste pärusmaa.
Igaüks saab Jupiterit näha – eredat, efektset ja kergesti äratuntavat taevakeha. Ja ehkki tema tänavune sära pole ime, annab see võimaluse tunda killukest samast imestusest ja aukartusest, mida kunagi võisid kogeda inimesed, jälgides neile seletamatuid taevasignaale.
Kas see on Petlemma tähe saladuse võti? Tõenäoliselt mitte. Kuid tänavuses detsembritaevas võtab Jupiter igal juhul sisse väärika „jõulutähe asendaja“ rolli – ere, usaldusväärne ja ometi salapärane.
