Uuemad teoreetilised arvutused viitavad, et meie Universumil võib olla selge lõpp. Uue tumeenergia mudeli järgi ei laiene ta igavesti, vaid mingil hetkel laienemine peatub ja hakkab asenduma kokkutõmbumisega. See tähendaks, et lõpuks lõpeb kõik niinimetatud Suure Kokkutõmbumisega – vastassuunalise protsessiga sellele, millest Universum alguse sai.
Kui kaua Universum veel kestab?
Füüsikute Hoang Nhan Luu (Hispaania), Yu-Cheng Qiu (Hiina) ja Henry Tye (USA) arvutuste järgi on Universumi kogueluiga ligikaudu 33 miljardit aastat. Kuna Suurest Paugust on möödunud umbes 13,8 miljardit aastat, tähendab see, et inimkonnal on nende hinnangul jäänud alla 20 miljardi aasta kuni lõpliku lõpuni.
Järgmised umbes 11 miljardit aastat Universum veel laieneb, kuid siis see protsess peatub. Seejärel, teadlaste sõnul, algab vastupidine faas – Universum hakkab tasapisi kokku tõmbuma, kuni lõpuks variseb kogu mateeria ühteainsasse punkti.
Mis sellist stsenaariumi määrab?
See hüpotees tugineb niinimetatud kosmoloogilisele konstandile, mille Albert Einstein lisas oma üldrelatiivsusteooriasse. Seda tähistatakse sümboliga „λ“ ning see kirjeldab jõudu, mis võib Universumit kas väljapoole lükata või seda sissepoole tõmmata.
Kui „λ“ on positiivne, laieneb Universum igavesti. Kui „λ“ on negatiivne, hakkab tõmme aegamööda laienemist ületama ning lõpuks variseb kõik tagasi ühte punkti.
Pikka aega eeldasid teadlased, et „λ“ on positiivne, kuid uued andmed lubavad oletada, et see võib olla hoopis negatiivne. Sel juhul ei toimiks tumeenergia enam laienemist kiirendava mootorina, vaid muutuks pidurdavaks jõuks, mis tasapisi peatab ja pöörab ümber Universumi paisumise.
Tumeenergia ja salapärased aksonid
Universumi täheldatava käitumise selgitamiseks lisasid teadlased oma mudelisse veel ühe elemendi – äärmiselt kerged osakesed, mida nimetatakse aksoniteks. Arvatakse, et need käituvad nagu nähtamatu väli, mis alguses surub Universumit väljapoole, kuid mille mõju aja jooksul nõrgeneb.
Praegu on aksonide mõju endiselt valdav, mistõttu Universum laieneb üha kiiremini. Kuid mõneteistkümne miljardi aasta pärast nõrgeneb see jõud sedavõrd, et ülekaalu saab negatiivse konstandi tõmme. Siis pehtub laienemine ning algab kokkutõmbumisfaas, mis kestab ligikaudu 8 miljardit aastat.
Tee vältimatu kokkutõmbumiseni
Teadlased võrdlevad seda protsessi jalgratturiga, kes tõuseb mäkke selja tagant puhuva tuule abil. Seni, kuni tuul on tugev, kulgeb tõus kergelt. Kui tuul vaibub, liikumine aeglustub ja lõpuks peatub – seejärel järgneb kiire allamäge sõit.
Samamoodi jääb ka Universum ilma tumeenergia „tuuleta“ ühel hetkel seisma ja hakkab seejärel sissepoole „kukkuma“. Kokkutõmbumise faas kulgeb kiiremini kui laienemine, sest suurenev tihedus tugevdab gravitatsiooni. Lõpptulemusena variseb kogu mateeria ühte kujuteldamatult tihedasse punkti, mis on justkui Suurele Paugule vastanduv seisund.
Kas selline stsenaarium on tõenäoline?
Teadlased rõhutavad, et see ei ole lõplik järeldus, vaid üks võimalikest teoreetilistest stsenaariumidest. Selle kinnitamiseks või ümberlükkamiseks on vaja veel väga palju vaatlusi ja arvutusi, et selgitada, kas tumeenergia omadused tõepoolest ajas muutuvad.
Sellest hoolimata pakub see hüpotees põneva vastuse küsimusele, mis on inimkonda paelunud juba iidsetest aegadest. Kas Universumil oli algus? Jah. Kas tal on ka lõpp? Kui uued andmed kinnitust leiavad, võib vastus samuti olla jah – Universum võib lõppeda sama muljetavaldavalt, nagu ta alguse sai.
