Seal, kus täna laiuvad rohelised Norra nõlvad, toimusid veel tuhat aastat tagasi muljetavaldavad viikingite matuserituaalid. Need köidavad uurijaid tänaseni, kuid vahel paljastab maa lisaks muistsele loole ka väga inimlikke draamasid, jäädvustatud kellegi käega.
Nii juhtuski Bergeni arheoloogidega, kui nad naasid kuulsa Myklebusti kääpa juurde, et koguda lisamaterjali UNESCO maailmapärandi taotluse jaoks. Keegi ei oodanud, et uute leidude asemel satutakse silmitsi sõnumiga inimeselt, kes elas peaaegu 150 aastat tagasi.
Teadlased leidsid klaaspudeli, milles olid kiri, visiitkaart ja viis münti. See sõnum oli pudelisse pandud 1874. aastal noore arheoloogi Anders Lorange’i poolt – mehe, kes oli alles oma karjääri alguses ja jättis endast maha mitte ainult teadusliku ülestähenduse, vaid ka sügavalt isikliku jälje.
Noor arheoloog ja tema esimene suur avastus
Kui Bergeni muuseum määras 1874. aastal oma esimese ametliku arheoloogi, oli vaid 28-aastane Anders Lorange juba tuntud kui kirglik uurija. Ta oli nime teinud viikingiaegsete paikade otsijana ning osales juba kuueteistkümneaastaselt kuulsa Raknehaugeni kääpa kaevamistel.
Just seetõttu usaldati talle keerukas ülesanne – uurida Nordfjordeide piirkonnas, Myklebustgardeni talumaal asuvat muljetavaldavat matusekääbast. Seal avastas Lorange midagi erakordset: umbes 30 meetri pikkuse viikingilaeva jäänused.
Laev oli vastavalt muistsele tavale põletatud, selle ümbrusest leiti relvi, kilpe ja muid hauda kaasa pandud esemeid. Myklebusti laev on suurim seni Norras leitud viikingilaev, ning pole ime, et Lorange soovis oma tööd igaveseks jäädvustada.
Sõnum pudelis: mida arheoloog sinna peitis?
Kaasaegsete väljakaevamiste käigus leiti ootamatult klaaspudel. Selles olid kolm eset: paberile kirjutatud kiri, visiitkaart ja viis münti. See oli selgelt teadlikult jäetud ajakihtide taha peidetud ajakapsel.
Kirjas selgitas Lorange, et kääbas on kuhjatud laevaga koos maetud langenud meestele, kelle kõrvale olid pandud ka relvad. Ta märgis üles kaevamiste kuupäeva, asukoha ja eesmärgi. Hilisemad uurijad on aga avastanud, et kõik kirjas toodud üksikasjad ei vastanud tõele.
Nii märkis ta näiteks valesti kilpide arvu ning jättis sootuks mainimata kõige olulisema leiu – 8. sajandist pärit pronksanumina, mis arvati olevat röövitud Iirimaa kloostrist. Arheoloogid usuvad, et see viitab tolleaegsele töökorraldusele: kuigi Lorange oli ametlik uurimisjuht, tegid tegelikud kaevetööd kohalikud talutöölised. Seetõttu ei pruukinud ta kõigest sündmuskohal toimunust täielikku ülevaadet saada, kui oma sõnumit kirja pani.
Runomõistatus, mis pani teadlased muigama
Kiri peitis endas veel ühe väikese, ent väga kõneka detaili: selle lõpus oli Lorange kirjutanud rea runomärkides. Tõenäoliselt soovis ta oma sõnumile anda autentset viikingiaegset hõngu, kuid nüüdisaegsetele runoloogidele osutus see tekst pikaks pähkliks.
Pärast põhjalikku analüüsi selgus, et arheoloog ei osanudki tegelikult rune lugeda ega kirjutada. Ta oli soovitud lause lihtsalt otsetõlkes „ümber pannud“ varaseima runotähestiku märkidesse, arvates, et sellest piisab.
See ekslik runokiri mõjub täna pigem mängulise ja väga inimliku episoodina – meeldetuletusena, et ka suured eksperdid on inimesed, kes eksivad, katsetavad ja püüavad vahel lihtsalt muljet avaldada.
Romantika pudelis: salajane adressaat
Pudelisse oli Lorange talletanud ka märksa isiklikuma sõnumi – see oli pühendatud konkreetsele naisele. Kirjalehele oli ta kirjutanud: „Emma Gade, minu tüdruk.“ Seda peetakse õrnaks ja sügavalt isiklikuks märkuseks, milles peegelduvad noore mehe tunded, igatsus ja lootused.
See armastus osutus tõeliseks: 1877. aastal Anders ja Emma abiellusid. Ent Emma polnud ainus naine, kellele arheoloog oli jätnud sarnase ajalukirjutaja pitseriga armastuskirja. 1939. aastal, Raknehaugeni korduskaevamiste ajal, leiti veel üks tema sedel – seekord aadressiga Ingeborg Heftye, kes abiellus hiljem teise mehega.
Sellised leiud lubavad oletada, et noor arheoloog armastas jätta endast maailma väikseid mälumärke, justkui lootes, et kunagi kauges tulevikus keegi need leiab ja tema loo üles nopib.
Mida see leid meile täna räägib?
Tänapäeva Bergeni ülikooli arheoloogide sõnul ei ole sellised pudelikirjad lihtsalt huvitavad esemed, vaid tõelised ajastukapslid. Need avavad korraga nii objektiivse ajaloo – 19. sajandi kaevamismeetodid, teadmiste taseme ja eksimused – kui ka inimlikud lood, mis tavaliselt teadusaruannetest välja jäävad.
Lorange’i ülestähendused aitavad paremini mõista tolle aja arheoloogia arengut, teadlase suhtumist töösse ning viisi, kuidas teadus ja isiklik elu omavahel põimusid. Need näitavad, et ka kääpa ja põletatud laevaga seotud rangete rituaalide kõrval on ajalugu täis armastust, naljakaid eksimusi ja soovi endast märki maha jätta.
Myklebusti laev on tänaseks justkui uuesti ellu ärganud – alates 2019. aastast on kohalike laevaehitajate käe all valminud täpne koopia muistsest sõjalaevast, mis on lastud fjordi vette viikingipärandi sümbolina.
See kõik tuletab meelde, et sajandeid hiljem talletab maa mitte ainult kadunud tsivilisatsioonide esemeid, vaid ka lihtsate inimeste tundeid, sõnumeid ja vaikseid püüdeid oma nimi ajalukku kirjutada.
