Viimastel aastatel kuuleb nii sotsiaalmeedias kui ka kohvikutes üha sagedamini küsimust: „Millist piima sa jood – lehmapiima või taimset?“ Mandli-, kaera-, soja- ja isegi banaanijookidest on saanud populaarne valik noorte ja terviseteadlike inimeste seas.
Ent kas see valik on tegelikult seotud tervisega või on see pigem moevool? Taimse päritoluga piimaalternatiive esitletakse sageli kui tervislikumat lahendust, eriti kui inimene kahtlustab endal laktoositalumatust.
Ometi räägivad teaduspõhise infoga töötavad dietoloogid üha sagedamini vastupidisest reaalsusest. Üks neist selgitas intervjuus otse ja ausalt, miks lehmapiimast täielik loobumine võib olla vale samm.
Taimne piim – ilus pakend, aga suhkrupomm?
Suurim oht peitub koostises. Spetsialisti sõnul pole enamik taimseid jooke, mida nimetatakse „piimaks“, isegi ligilähedaselt võrreldavad päris piimaga ei toitainete ega koostise poolest.
Neis leidub sageli suuri lisatud suhkru koguseid, mis lähevad otseselt vastuollu tervisliku toitumise põhimõtetega. Veelgi olulisem on aga asjaolu, et taimsetes jookides puudub see, mis teeb päris piima eriliseks – täisväärtuslik loomse päritoluga valk.
Samuti jääb neil tihti puudu olulistest vitamiinidest ja mineraalidest, nagu koliin, B12-vitamiin, kaalium ja kaltsium. Need ained on otseselt seotud närvisüsteemi töö ja luustiku tugevusega. Nende puudus toidus võib pikema aja jooksul kaasa tuua mitmesuguseid terviseprobleeme.
Professor rõhutab, et taimsetel alternatiividel on oma toiteväärtuselt märgatavalt kehvemad näitajad kui lehmapiimal, kitsepiimal või teistel fermenteeritud piimatoodetel.
Laktoositalumatus – üle paisutatud netimüra?
Laktoositalumatusest on saanud üks peamisi põhjuseid, miks osa inimesi lehmapiimast loobub. Dietoloogi sõnul on selle teema populaarsus aga rohkem seotud sotsiaalmeedia mõjuga kui tegelike vajadustega.
Interneti tekitatud müra piimatalumatuse ümber on mõjutanud eriti just noori, kes eelistavad üha sagedamini mandli- või kaerajooki tavalisele piimale. Teadusuuringud näitavad siiski, et tõelist laktoositalumatust esineb vaid umbes 15 protsendil täiskasvanutest. Lastel on see probleem väga haruldane.
Dietoloog hoiatab, et üksnes tänapäeval populaarsed geneetilised testid ei ole piisavad laktoositalumatuse kindlaks tegemiseks. Tuleb arvestada nii analüüside tulemusi kui ka praktilist kogemust – kuidas organism tegelikult piimale reageerib.
Mida teha neil, kellel piim tõepoolest ei sobi?
Inimestele, kellel esineb piima tarbimisel reaalseid seedeprobleeme, soovitab arst lihtsat, kuid tõhusat lahendust – vähendada koguseid, mitte loobuda piimast täielikult. Näiteks alla ühe klaasi piima korraga juues ei tunne üheksa inimest kümnest mingeid ebameeldivaid sümptomeid.
Selline mõõdukas tarbimine võimaldab endiselt kätte saada vajaliku koguse valke, kaltsiumi, vitamiine ja probiootikume – kõiki neid aineid, mis on organismi normaalseks toimimiseks hädavajalikud ja mida taimsete alternatiividega ei ole võimalik täielikult asendada.
Piim ei ole vaenlane – tähtis on tasakaal ja teadlik valik
Dietoloogi sõnum on selge: lehmapiim ja piimatooted on väärtuslik osa tervislikust toitumisest. Taimne piim võib küll tunduda trendikas ja visuaalselt atraktiivne, kuid ei pruugi sageli tagada vajalikke toitaineid.
On olukordi, kus taimne jook võib olla põhjendatud valik, kuid enamasti määravad selle kasutuse hoopis mood ja turundus, mitte inimeste tegelik tervislik seisund või vajadus.
Kui sul ei ole reaalselt diagnoositud laktoositalumatust, ei ole mingit põhjust loomse päritoluga piimast loobuda. Mõistlikum on leida enda isiklik taluvuspiir ning lisada menüüsse fermenteeritud piimatooteid, mis on lisaks toitainerikkusele ka tugeva probiootilise toimega.
Lõppsõna: toitumine ei ole trend, vaid tervise alus
Taimne piim võib olla osa mitmekesisest menüüst, kuid seda ei tasu automaatselt pidada tervislikumaks valikuks. Oluline on kriitiline mõtlemine – mitte võtta toitumisalaseid otsuseid vastu ainult selle põhjal, mis parasjagu internetis populaarne on.
Mõtestatud, teaduspõhine toitumine on pikaajalise tervise alustala. Moodid tulevad ja lähevad, kuid organismi vajadused jäävad samaks.
