Äärmiselt töödeldud toit on tänapäeval igapäevaselt meie köökides, poeriiulitel, koolides ja isegi haiglates. See asendab traditsioonilisi toiduaineid ja harjumusi, mis on aastakümneid olnud tervisliku toitumise alus. Hiljutine, kolmest eraldi teadusartiklist koosnev ülevaade, mis avaldati mainekas ajakirjas „The Lancet“, toob esile murettekitava pildi: kui riigid ei võta ette otsustavaid samme, jätkab ülitöödeldud toidu laine inimeste tervise, majanduse ja isegi kultuuri õõnestamist. Probleem on juba praegu niivõrd tõsine, et eksperdid kutsuvad üles kiiretele, ülemaailmse mõjuga lahendustele.
Miks on ülitöödeldud toit ohtlikum, kui seni arvasime?
Toidutööstus valmistab ülitöödeldud tooteid tööstuslikest koostisosadest ja nn kosmeetilistest lisanditest – värvained, lõhna- ja maitseained, magusained, tekstuuri muutvad ained. Sellistes toodetes on väga vähe töötlemata, looduslikke koostisosi. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks karastusjoogid, kartulikrõpsud, paljud hommikuhelbed ja muud igapäevaselt nähtavad valmistooted.
Oluline on mõista, et probleem ei taandu ainult liigsele suhkru, soola või rasva tarbimisele. Kliinilised uuringud näitavad palju laiemat mõju. Täiskasvanud, kelle toidus on ülekaalus ülitöödeldud tooted, tarbivad päevas 500–800 kilokalorit rohkem, võtavad kiiremini kaalus juurde ja koguvad enam rasvamassi. Isegi siis, kui sellise toitumise toitaineline koostis vastab paberil töötlemata toidule, on tulemused kardinaalselt erinevad. Pehme tekstuur, suurem energiasisaldus ja intensiivne maitse soodustavad rohkem, kiiremini ja kontrollimatult söömist.
Teadlased rõhutavad, et kuigi lisauuringuid on vaja, on juba olemasolevad andmed piisavalt veenvad, et rahvatervise institutsioonid üle maailma alustaksid ulatuslikku vastutegevust. Nagu viimaste aastakümnete trendid näitavad, kasvab ülitöödeldud toodete tarbimine kiiresti kõigis riikides – alates arengupiirkondadest kuni Euroopa ja ka Eestini.

Millised poliitikameetmed võivad olukorda muuta?
Uurimistöö põhjal on välja töötatud selge soovituste süsteem, millele riigid saaksid toetuda, et vähendada ülitöödeldud toidu domineerimist inimeste toidulaual. Esile tõstetakse neli peamist tegutsemissuunda.
1. Toodete koostise reguleerimine
Lihtne reformuleerimine – kui suhkur asendatakse magusainetega või rasv tekstuuri andvate lisaainetega – ei lahenda probleemi olemust. Eksperdid soovitavad kehtestada piirangud teatud lisanditele ja kasutada nn ülitöödeldud toidu markereid, nagu värvained, lõhna- ja maitseained, magusained või väga kõrge suhkru- ja rasvasisaldus, et probleemsed tooted oleks lihtsasti äratuntavad ja neid saaks sihipäraselt reguleerida.
2. Toidukeskkonna muutmine
Uuringud näitavad, et kohustuslikud hoiatavad märgistused pakenditel muudavad tõhusalt tarbijate käitumist ja vähendavad probleemsete toodete ostmist. Lisaks tehakse järgmised ettepanekud:
- lastesuunitlise turunduse, eriti internetireklaami, rangem piiramine;
- magustatud jookide maksustamine vähemalt 20% ulatuses ja osa tulude suunamine puu- ja köögiviljade ning loodusliku toidu toetamiseks madalama sissetulekuga peredele;
- ülitöödeldud toidu eemaldamine koolidest, haiglatest ja teistest avalikest asutustest;
- selliste toodete osakaalu vähendamine kauplustes ja nende kättesaadavuse piiramine koolide läheduses.
3. Suurkorporatsioonide mõju vähendamine
Toidukorporatsioonid kontrollivad hiiglaslikke tarneahelaid, turundusvõrgustikke ja lobistruktuure, mis kujundavad nii turgu kui ka avalikku arvamust. Eksperdid soovitavad:
- kehtestada regulatsioonid, mis piiravad ülitöödeldud toodete osakaalu ettevõtete kogumüügist;
- tugevdada konkurentsipoliitikat ja vähendada monopolide mõju;
- rakendada maksureforme, mis piiraksid korporatsioonide liigset mõjuvõimu.
4. Põllumajandustoetuste ja tarneahelate ümberkujundamine
Praegu suunatakse oluline osa toetustest monokultuuridele – maisile, sojale, suhkrule –, mis on ülitöödeldud toidu peamised lähteained. Selle asemel pakutakse välja:
- toetuste suunamine värskeid toiduaineid tootvatele põllumeestele;
- plastireostuse vähendamine ja veeressursside raiskamise piiramine;
- toidusüsteemi reguleerimise sidumine rahvatervise eesmärkidega.
Kõik need meetmed toimivad ainult koosmõjus – ühest sammust ei piisa.

Kuidas ülitöödeldud toit maailma vallutas – ja mida saaks selle vastu teha?
Uurimuse kolmandas artiklis analüüsitakse, kuidas ülitöödeldud toidu tööstus muutus nii mõjukaks ja millised on võimalused sellele tõhusalt vastu seista. Vastus on selge: tegemist on toidusektori kõige kasumlikuma ärimudeliga, mis võimaldab ettevõtetel koguda hiiglaslikke rahalisi ressursse. Need omakorda investeeritakse reklaamidesse, lobitegevusse, tootmisvõimsuste laiendamisse ja globaalsete turgude hõivamisse.
2024. aastal kulutasid suurimad toidufirmad reklaamile summasid, mis ületasid mitmekordselt isegi kogu Maailma Terviseorganisatsiooni aastase eelarve. Selline finantsjõud võimaldab ettevõtetel takistada regulatsioone, mõjutada teadusuuringuid ja suunata avalikke arutelusid. Need korporatsioonid kasutavad samu strateegiaid nagu tubaka- ja naftatööstus: lobitegevus, kohtuvaidlused, nn eneseregulatsioon ja mainekujunduskampaaniad.
Seetõttu kutsuvad uurimuse autorid üles looma ülemaailmset vastureaktsiooni:
- maksustada ülitöödeldud toidu tootmist;
- kehtestada ettevõtetele kohustuslik plastpakendite taaskasutus;
- tugevdada toetusi tervisliku toidu tootjatele ja peredele;
- vähendada huvide konflikti poliitikas ja teaduses, piirates tööstuse osalust otsustusprotsessides.
Need soovitused toovad esile ühe lihtsa tõdemuse: ilma järjepidevate ja süsteemsete sammudeta tugevneb ülitöödeldud toidu ülekaal veelgi, kahjustades üha enam rahvatervist, majandust ja keskkonda. Eestigi pole erand – kohalike supermarketite riiulid täituvad järjest enam selliste toodetega ning reklaamimaht on pidevas kasvus.
Hoolimata olukorra keerukusest on lahendused olemas. Küsimus on vaid üks: kas maailm on valmis viimaks tegutsema?
Fotod on illustratiivsed © Canva.


