Teadlased otsivad vastust ühele inimkonna vanimale küsimusele: kas oleme universumis üksi? Selle asemel, et piirduda vaid kaugete planeetide uurimisega, pööratakse üha enam pilke tagasi meie endi planeedile.
Sügaval maailma ookeanide pinna all elavad olendid, kes näivad peaaegu teistest maailmadest pärit, võivad aidata mõista, milline võiks välja näha maaväline elu kusagil mujal kosmoses. On kõige tõenäolisem, et elu väljaspool Maad eksisteerib mikroobide kujul, mitte aga „pisikeste hallide mehikestena“, nagu seda sageli filmides kujutatakse.
Mõnel Päikesesüsteemi kehal – nende seas mitmel Jupiteri kaaslasel – võivad valitseda tingimused, mis sobivad taolistele mikroorganismidele. Kui elu leitaks kusagilt siitsamast, näiteks meie enda planeedisüsteemist, viitaks see võimalusele, et universum võib olla täis sarnaste omadustega maailmu.
Europa – jääse katte all peituv veteilm
Üks lootustandvamaid uurimisobjekte on Europa, Jupiteri neljas suurim kuu. Selle pinda katab paks jääkoorik, kuid astronoomide hinnangul võib jää all laiuda soolane vedel ookean.
NASA andmetel võib Europa jääkiht olla umbes 15–25 kilomeetrit paks, ning selle all asuv ookean ulatuda lausa kuni 150 kilomeetri sügavuseni. Kui selle maailma sisemuses peitub kuum, osaliselt sulanud tuum, mis varustab merepõhja sooja ja mineraalidega, võib Europa teoreetiliselt pakkuda eluks sobivaid tingimusi.
„Võttes eeskujuks meie enda planeedi, usume, et Europal võib olla tingimusi, mis võimaldavad elu tekkimist ja püsimist,“ selgitab USA Massachusettsi ülikooli mikrobioloogiaprofessor James Holden. Tema juhitud töörühm otsib vastuseid mitte kosmosest, vaid Maa sügavustest, ookeanipõhjas asuvate hüdrotermaalsete allikate juurest.
Pilk Maa ookeanide sügavustesse
Holdeni uurimistöö keskmes on veealused vulkaanid, millest paiskub välja kuumi, mineraaliderikkaid aure. Just seal, tuhandete meetrite sügavusel, elavad erilised mikroobid, kes suudavad hakkama saada täiesti ilma päikesevalguseta.
„Kogume mikroobe spetsiaalsete allveesõidukitega – mõnikord istuvad neis inimesed, mõnikord juhime neid kaugjuhtimise teel. Pärast pinnale naasmist uurime kogutud proove laborites,“ kirjeldab Holden tööprotsessi.
NASA on eraldanud tema meeskonnale ligi miljon dollarit, et nad saaksid kolme aasta jooksul neid mikroorganisme põhjalikult uurida. Teadlaste eesmärk on mõista, milliseid märke peaksid kosmosedetektiivid otsima Europalt, kui nad püüavad leida sarnast elu ka sealt.
Kuidas mikroobid elavad ilma päikeseta?
Maa sügavustes ammutavad mikroobid energiat, lagundades hüdrotermaalsetest allikatest eralduvat vesinikku. Selleks kasutavad nad ensüüme nimega vesinikaasid, mis võimaldavad neil hoida oma elutegevust käigus ka äärmuslikes tingimustes.
„Et mõista, milline elu võiks Europal eksisteerida, peame esmalt välja selgitama, milliste keemiliste protsesside abil võiksid sealsed organismid energiat toota,“ ütleb Holden. „Kui keemilised reaktsioonid on teistsugused, tähendab see, et ka mikroorganismide ehitus ja elukäik oleksid hoopis teistsugused.“
„Europa Clipper“ ja vastuse otsingud
2024. aasta oktoobris saatis NASA teele kosmosesondi „Europa Clipper“, mis peaks viie aasta jooksul edastama uutmoodi andmeid Jupiteri kuul toimuvast. Nende vaatluste ning Holdeni meeskonna uurimistulemuste ühendamisel on lootus jõuda esimeste veenvate tõenditeni, et elu võib eksisteerida ka väljaspool Maad.
„Inimesed on alati tahtnud teada, kas oleme universumis üksi. Nüüd tundub, et vastuse esimesed niidiotsad ei pruugi peituda vaid kaugetel tähtedel, vaid siin samas – meie oma planeedi sügavustes,“ ütleb professor Holden.
